Sel sügisel ilmuvad koolidesse esimesed uue metoodika järgi valminud emakeeleõpikud. Keeleteadlane Martin Ehala leiab, et viis, kuidas praegu eesti keelt õpetatakse, on sama vähe tulus kui klaverimängu õpetamine loenguga klaveri ajaloost. Küsitles Urve Eslas.
Ma saan aru nii, et sellega, kuidas meil eesti keelt õpetatakse, on midagi põhimõtteliselt valesti. Mis?
Põhikonflikt on selles, et eesmärgid taotlevad üht, aga õpetatakse midagi muud. Kõige lihtsam on seda seletada klaverimängu analoogia abil.
Emakeeleõpetuse eesmärk on, et inimene valdaks eesti keelt kõnes ja kirjas vabalt. Seega peaks gümnaasiumilõpetaja olema nagu klaverimängija, kes suudab end pillil vabalt väljendada. Selleks et klaverit mängima õppida, peab harjutama ja harjutama ja harjutama. Seni kuni õppija sõrmed hakkavad õigesti jooksma ja kõik see muutub automaatseks, kuni ta valdab seda instrumenti ja see kõlab ta käes.
Emakeelt aga õpetatakse praegu niimoodi, et klaveriharjutamise asemel räägitakse selle mängimisest – mis see klaver on, milline on tema ehitus, mida täpselt teevad klaverikeeled, milline on klaveri ajalugu – ja üsna vähe, riigieksamikirjandiks valmistudes lastakse käed korraks klahvidele ka panna.
Siin see probleem ongi: emakeeleõpetuse eesmärk on arendada inimese keelekasutusoskust, õpetus aga keskendub hoopis keeleteadmiste omandamisele. Ühesõnaga, emakeeleõpetuses ületab teoreetiline jutt mahult harjutamise osa. Aga see peaks olema vastupidi. Seega, emakeeleõpetus tuleks tõsta pea pealt jalgadele.
Loomulikult tuleb rääkida ka keele ehitusest, õigekirjast, kuid see kõik peab olema keelekasutuse arendamise teenistuses. Praegu õpetatakse emakeeletundides väga palju lingvistilist analüüsi, see tähendab lauseliikmete ja sõnavormide määramist, aga see ei aita paremini keelt kasutada. Vaja oleks rohkem kirjutada, lugeda, tekste analüüsida, kokkuvõtteid koostada ja argumenteerida. Seesama, mida PISA test mõõdab.
Kuid PISA testis oleme ju kõrgel kohal.
Haridusministeeriumis tehtud analüüs näitab, et PISA funktsionaalse keeleoskuse testis on meie tulemus tegelikult langenud võrreldes 2006. aastaga. Vene noored Eestis olid 2006. aastal väga madala tulemusega, kuid on teinud eelmise korraga võrreldes võimsa arenguhüppe.
Seevastu eesti koolide tulemus on läinud viimase kolme aastaga alla. Tänu sellele, et vene noorte tulemus paranes, oleme kokkuvõttes samal tasemel, kus olime. Kuid eesti koolides on toimunud tagasiminek.
Kust see uus metoodika peaks tulema?
Esimene samm on metoodika väljatöötamine, ja sellega on paar-kolm aastat intensiivsemalt tegeletud. Esimesed õpikud uue metoodikaga peaks ilmuma sellel sügisel.
Teine samm on, et emakeeleõpetajad selle metoodikaga kaasa tuleksid. Kui emakeeleõpetajad ei võta uut metoodikat omaks, pole sellest kasu.
Uue emakeeleõpetuse veebikeskkond on see, kuhu kõik metoodiline materjal koguneb.
Emakeeleõpetajad on selle kasutajad. Keskkond on umbes aasta vana ja praeguseks on sinna registreerinud 360 kasutajat, kelle hulgas on ka üliõpilasi. Kokku on Eestis emakeeleõpetajaid umbes 800, neist emakeeleõpetajate seltsis vist umbes 400, seega umbes 400st aktiivsest emakeeleõpetajast enamik on uue metoodika veebikeskkonna kasutajad. See on päris suur osa. Nii et mul on tunne, et emakeeleõpetajad on hakanud seda metoodika muutmise mõtet omaks võtma.
Vähenev kirjaoskus ei saa ju olla vaid vale metoodika tulemus. Varasem põlvkond kasutab keelt märkimisväärselt paremini, ehkki õppis sama põhimõtte alusel.
Kui mina koolis käisin, vaadati õhtuti telekat tund-paar. Meil ei olnud mingisugust internetti, audiovisuaalne meedia oli lapsekingades, see on aga noore inimese jaoks praegu suurem osa elust. Me lugesime palju rohkem, kui praegu loetakse, ja just ilukirjanduslikku teksti, mis toetab palju õigekirja omandamist.
Seega, vähenenud lugemus, suurenenud audiovisuaalse meedia osakaal on tinginud vajaduse uue metoodika järele?
See on üks põhjus. Teine põhjus on see, et maailm, kus elame, on muutunud. Me elame infoühiskonnas. Ja infoühiskonnas on keeleline pädevus üks edukuse peamisi eeldusi.
Kas sa suudad teksti mõista ja kiiresti uusi teadmisi omandada, kas sa suudad oma mõtteid selgeks teha ja ideid müüa, ühesõnaga see, mida mõõdab PISA funktsionaalse keeleoskuse test, on elus edasijõudmise võtmeküsimusi.
Kanada teadlased on uurinud, kuidas PISA teste sooritanud inimesed on edasises elus edasi jõudnud – millistel ametikohtadel nad on, millised on palgad jne. Ja selgus, et neil, kes olid PISA keelepädevuse testis kõrgemal tasemel, oli kiirendus tunduvalt suurem kui neil, kelle funktsionaalse keeleoskuse tase oli madalam.
Kusjuures, huvitav on see, et koolis saadud keskmise hinde ja elus edasijõudmise korrelatsioon ei olnud eriti suur. Ja see on teine põhjus: me elame maailmas, kus funktsionaalne keeleoskus on üks põhiline elus edasijõudmise oskus.
Seega on tekkinud üsna paradoksaalne olukord: audiovisuaalse meediaga infoühiskond on muutnud meie keeleoskuse nõrgemaks, samas nõuab seesama maailm hakkamasaamiseks senisest tõhusamat keeleoskust. Et pakkuda noortele seda, mida neil tõepoolest elus vaja läheb, peab emakeeleõpetus arenema ja muutuma klaverimänguõpetuse-laadseks.
Seega, praegu valmistab gümnaasium ette pigem keeleteadlasi kui keelekasutajaid?
Jah, praegu on emakeeleõpetus ettevalmistus filoloogidele. Teadmised ja faktid on esikohal, selle poolest sarnaneb praegune eesti keele õpetus lähenemise poolest näiteks matemaatika või loodusainete õpetusega. Peaks aga sarnanema pigem näiteks võõrkeeleõpetuse, laulmise või kehalise kasvatusega.
Kas see ei ole liigne kaugenemine sellisest teadmisepõhisest õppest ja liigne vastutulemine turu nõuetele? Kas õppijatele kohandades ei toimu tagasiminek?
See ei ole vastutulek õppijatele, et neil oleks kergem, see on kohandumine elu vajadustega. Elu lihtsalt on nii palju muutunud. Isegi IT-hariduse esimesel kursusel pannakse üliõpilased harjutama suulist ja kirjalikku eneseväljendusoskust, mille nad oleksid tegelikult pidanud omandama juba gümnaasiumis, sest ilma selleta ei ole neist tulevikus ka oma erialal oma ideede väljendajaid.
Ühesõnaga, uue metoodika järgi tuleb siis gümnaasiumist inimene, kes ei pruugi teada, mitu käänet on eesti keeles, küll aga oskab neid praktikas kasutada?
Ka praegu tulevad gümnaasiumist inimesed, kes ei tea, mis on käänded. Grammatikatundmise järele ei ole lihtsalt püsivat vajadust. Ja nii unustavad õpilased selle üsna ruttu pärast äraõppimist.
See on õppimine kooli, mitte elu jaoks. Uus metoodika tähendab eelkõige teoreetilise grammatika ja praktika vahekorra muutmist. Kui võrrelda näiteks Eesti ja Soome emakeeleõpikuid, siis Soome omad koosnevad praktilistest harjutustest, mille vahel on mõned väiksed lõigud grammatikat. Eesti omades on pikk teoreetiline jutt ja selle lõpuks üks väike harjutus. See vahekord peab muutuma. Põhimõtteliselt toimub Soome klassiruumis hoopis midagi muud kui Eesti klassiruumis.
Kas meil on inimressurss kehvemaks muutunud, et oleme sunnitud ütlema: kui sa ei suuda ära õppida keelereegleid, siis õpi neid vähemalt praktikas kasutama?
See ei ole õige, et me uue metoodika järgi grammatikat ei õpeta. Õpetame küll. Kuid viis, kuidas me seda teeme, ei lähtu mitte keele struktuurist, nii et ühel aastal õpetame häälikuid, järgmisel vormimoodustust ja kolmandal aastal lauseõpetust, vaid me arendame pidevalt keelekasutust ja sellega seoses ja selle vajadustest lähtuvalt räägitakse ka keele struktuuridest.
Näiteks kui harjutatakse ametlike tekstide koostamist, nagu aruanded, protokollid, ülevaated, siis räägitakse lauselühenditest, sest lauselühendid on iseloomulikud just seda tüüpi tekstidele. Et neid tekste hästi moodustada, tuleb lauselühendeid tunda. Mõni teine tekstitüüp jälle eeldab mõne teise keelestruktuuri kasutamist. Ühesõnaga, aine ei ole liigendatud mitte grammatika loogikast lähtuvalt, vaid teksti loogikast lähtuvalt.
Selline õpetus tähendab ka sagedasemat kordamist. Praegu õpetatakse väga detailselt ja põhjalikult. Õpilane kaevab terve aasta keele sügavustes, aga mis sa arvad, kas tal on aasta pärast midagi sellest meeles? Tuhkagi. Ta on teoreetilise jutu ammu unustanud.
Grammatikateadmised, mis mällu jäävad, tulevad mujalt kui teoreetilisest kaevumisest. Need tuleb siduda tekstiloomega ja meenutada iga kord, kui vastava tekstitüübi kirjutamist jälle harjutatakse.
Seega, uus riiklik ainekava ei ole mitte grammatikaõpetust välja visanud, vaid muutnud teoreetilise ja praktilise õpetuse suhet. Teooria ei kao, aga see määritakse nagu või praktilise keeleõpetuse peale, selle asemel et õpetada seda ühe süvendatud kursusena, mida pärast suvevaheaega keegi enam ei mäleta.
Oled ka üks Sõnari – eesti õigekirja mobiilirakenduse – autoreid. Sõnar ei kasuta väidetavalt grammatikatermineid üldse. Kas see on ka osa uuest metoodikast?
Jah, on küll. Õigekeelsus on üks emakeeleõpetuse olulisi eesmärke, aga selle arendamine ei ole praegu samuti eriti tõhus. Traditsioonilised õigekeelsuskäsiraamatud kasutavad lingvistilist terminoloogiat ja seetõttu on õigekeelsuse õpetamiseks tulnud need mõisted ja grammatika eelnevalt selgeks õpetada.
Samas ei kasuta täiskasvanud haritud keelekasutajad grammatikateadmisi, et õigesti kirjutada. Neil on õigekiri käe sisse harjunud ning kahtluse korral kasutavad pigem analoogiat, kui mõtlevad reeglile. See viis mind mõttele, et ehk on võimalik õigekeelsuse õppimisel lingvistiliste taustateadmiste osa vähendada.
Põhimõte on selles, et kui praegu kulub paar koolitundi ütte, lisandi ja järeltäiendi mõistete omandamiseks ja seejärel hakatakse nende õigekirja harjutama, siis uue metoodika järgi nimetatakse need nähtused kõik üldistavalt täpsustusteks, tuuakse mõned ilmekad näited ja hakatakse kohe harjutama. Sõnaris on see põhimõte süstemaatiliselt välja arendatud. Seetõttu peaks Sõnar olema väga mugav ka täiskasvanud keelekasutajale, kes kõik need mõisted ammu unustanud on.
Ma ise mõtlen, et Sõnaril võib emakeeleõpetuse metoodikale olla umbes samasugune mõju, nagu kunagi 70ndatel oli taskukalkulaatori mõju matemaatikaõpetusele. Telefon on igal noorel taskus ja tunnis kergesti kasutatav. Kui Sõnarit kasutada süstemaatiliselt õigekirjaharjutuste tegemisel, siis tekib sellest harjumus, mis jääb külge ka pärast kooli lõpetamist.
Kui sügisel tulevad välja uued õpikud, kas see tähendab, et juba sügisest alustab keegi kusagil gümnaasiumi esimeses klassis uue õppekava järgi õppimist? Kas see tähendab, et kui kolme aasta pärast saame siin uuesti kokku ja võrdleme lõpetajate funktsionaalse keeleoskuse taset varasemate lõpetajate omaga, siis on see parem?
Jah, PISA uuringud hakkavad mingi aja pärast näitama, kuidas on paranenud kooliõpilaste funktsionaalne keeleoskus, oskus teksti mõista ja koostada. Just need oskused, mida tänapäeva elus on vaja. Ma usun, et uus metoodika aitab neid eesmärke paremini saavutada.
Millal on see kuupäev, mil võite öelda, et eksperiment õnnestus?
Kõige olulisem muutuja selle juures on, kas õpetajad võtavad uue metoodika omaks. See on teatud mõttes reformatsioon. Kas õpetajad usuvad ja tulevad kaasa või ei usu ja ei tule, sellest sõltub palju.