Araabia revolutsioonilainet on huvitav jälgida. Orienteerudes vanade võimustruktuuride vahel, mida ühelt poolt iseloomustab autokraatia ja teiselt poolt islamiäärmuslus, on maailm silmitsi uut sorti jõuallikaga: revolutsiooni käivitavaks jõuks on noored.
Tegemist on rahvastiku ulatusliku osaga, mille rahulolematuse põhiallikaks on majandusnäitajad ja mitte enam religioon, antikolonialismiviha ega rahvuslusest tingitud tulised tunded, vähemasti mitte selles ulatuses, et haarata hang ja kellegi vastu võitlema minna.
Tahriri väljakul toimunu polnud enam Nasseri- ega Sadati-aegne retrohõnguline araabia rahvusluse konflikt, vaid noorte võim vaimutu gerontokraatia üle. Araabia riikides elava 100 miljoni parimas eas noormehe lootusetusetunne annab hävitava hoobi, sest poiste väljavaated on nigelad: neil puudub haridus, et saada korralikku tööd, osta korterit või võtta naist. Mis võiks olla ohtlikum? Pideva pettumisega ei saa kaasneda muud kui ülekuumenemise tunne.
Tagamaad on maailma eri paigus erinevad, Araabias riigikorra, Euroopas aga ühiskonnakorralduse vastu. Kuid liikumapanevaks jõuks on alati mure, kuidas reaalselt eluga toime tulla. 2005. aasta Prantsusmaa äärelinnarahutuste aegu toretses Pariisi metroo seinal suurelt ja punaselt sinna pihustatud sõnum: «l’Esclave dit Oui, l’homme libre dit Non» – «Ori ütleb jah, vaba mees aga ei».
Rahulolematu reisija polnud mitte tööturuametisse vantsiv taadike, vaid sihitu, meeleheite ülempiirini viidud õppur. Prantsuse üliõpilasstreigid näitasid, kuidas noorte depressioon enne esimesele töökohale asumist tõestab ühiskondlikku kurnatust, kuna juba enne sotsiaalselt täisväärtuslikku ellu astumist tunnetavad nad läbipõlemisohtu. Noorus annab küll tiivad, kuid kehtestab ületamatuna tunduvad väljakutsed.
Ühendkuningriigi sotsioloogid juhivad tähelepanu sellele, et järjest rohkem proteste ei teki mitte enam tänu ametiühinguile, vaid tänu üliõpilaskogudele, veebiaktivistidele, noorteorganisatsioonidele.
Pealehakkamist on palju, mistõttu aetakse küll ühist asja, kuid kui ühingud hakkavad kokkuleppeid sõlmima, ei kipu noored leppima ja jätkavad jonni, jõudes nõudmistes veelgi kaugemale. Tegu on uue jõuga poliitikas, mille sooviks on ise oma tulevikku kujundada.
Nii Magriibi riikide rahutused nagu ka Euroopa vananevate ühiskondade noorte mässumeelsus reedavad poliitikasse tekkivat nihet. Põhja-Aafrika vanad režiimid elatusid koostööst teiste riikidega. Välispoliitikas muutub oluliseks see, kuidas lääs suudab end kuuldavaks teha, mis omakorda sõltub sellest, kui palju ja kuidas kuulatakse sealseid noori.
Kuid kuidas, erinevalt harjumuspärastest kokkulepetest positsioonika vanematekoguga, kõnetada massi, mis suudab end meeletu kiirusega käivitada, end kommunikatsioonivahenditega organiseerida, valitsusi kukutada? Keerulisemaks muudab dialoogi teadmine, et mässumeelsetel on opositsioonijuhi või vabadusliikumise karismaatilise kangelase asemel domineerimas terve uus põlvkond.
Kuid tihti polegi tähtis juht, vaid tema meeskond, mis juhib ettevõtte tegevust, surudes läbi uuendusi ja tervitades ideid, mille viskiklaase sõrmede vahel loksutav härrasteklubi luksudes alla neelab. Eestile pole teema võõras, sest paljud siinsed suured ideed, nagu ka mitmed murrangulised ühiskondlikud arengud, pärinevad just noorsoo varrukast. Noored suudavad ja neil on jaksu.
Hiljutisest vestlusest 20-aastase tudengiga selgus, et möödunud epohh – minu täiskasvanuelu algus 90. aastate keskel – näib tema põlvkonnale vägagi atraktiivsena. «Sest teil polnud eeskujusid, kõik oli absoluutselt esmane,» rõhutas ta. 1990ndate lõpul hingas ühiskond teistpidi rütmis ja tööturul algajana teadsid, et valik sinu kasuks sõltus su enda innovatiivsusest. Noil aastatel löödi vana kaader minema, tean seda oma vanemate muredest ja hirmudest.
Uus, küll tihtilugu ebaküps, ent elujõuline pealetulev põlvkond hakkas juhtima ettevõtteid, mille loojateks olid olnud oma varanduse vahvliküpsetamisega kokku kahmanud ärikad Viru tänava nurgalt. Palju oli uut loovust, ajakirjandus rõkkas, linna- ja meelelahutuskultuur õitses, üks vinge koosolemise koht ja kultuurisündmus tekkis teise järel, kusjuures enamasti olid algatajaiks tudengid ja keskkooliõpilased.
Mitmed varem võimatuna tundunud ettevõtmised muutusid käepäraseks ning enda teenituga kättesaadavaks. Noored ei oodanud erandeid ega soodustusi, vaid soovisid vaba ruumi, milles ise hakkama saada.
Kokkuvõttes on 1990. aastad eesti noorsoo võidukäigu üheks paremaks tõestuseks, sest just siis suutsime vallandada jõu, mis sai saatuslikuks väikese, pea olematu riigi võimsale tiigrihüppele. Eesti e-ideed ja kuulsad arvutiplatvormid tekkisid toona poisiohtu programmeerijate laua taga, keda vaimustas juba seegi, et esimeses töökohas anti käsutusse päris oma arvuti.
Jah, minu noorel sõbral on igati õigus: 1990. aastate lõpp erines 2000. aastate mahajahtumisest, heaolu- ja rikastumise ühiskonnast suuresti oma asetuse poolest. Varem ei tulnud saadud positsioone säilitada ega raha juurde võluda, tuli läbi lüüa.
Pidid ise leiutama ja välja pakkuma, tuli varasemast erineda. Siis ei eeldatud praegusele omast «paindlikkust», vaid valmisolekut kõigeks. Tüünema elutempo saabumisel otsiti aga väljakutseid mujalt. Minagi jätkasin õpinguid välismaal, sest eluga pidevalt täispöördeid tegevas ühiskonnas harjununa sai 2000. aastate alguse stabiliseeruv arengukliima saatuslikuks.
Kolisin Pariisi ajal, kui Eestis oli äsja toimunud radikaalne muutus, ent pöörane üleminekuaeg oli triivimas tüünema tugitoolikümnendi suunas. Aeg oli tasapisi aeglustumas.
Nüüd, üle kümne aasta hiljem, on eestlaste toimetamisi jälgides tunda uut nooruslikkust. Oleme mõistnud, et välisülikoolides tudeerivad tarkpead tuleb nende parimais aastais isamaale tagasi tarida, kusjuures «Talendid koju» kampaaniameistrid on isegi üsna nooreohtu. Ka mittetulundussektori tublide tegude taga on meeskonnatäied noori uljaspäid.
Fenomenaalne on ülejäänud maailmaga võrreldes see, et hea valimistava kampaaniat, mille eesmärk on poliitikategijate südametunnistusele koputada ja nende sigatsemine värske õhu kätte tuua, juhib Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu juhataja Urmo Kübar, kellel kukil vaid 32 aastat.
Eriti värskeid tuuli on tunda poliitikas nüüd, kus riigikogu liikmetena harjutavad kätt kahe- ja kolmekümnesed ja neid valivad ka poliitilist pealehakkamist tulvil eakaaslased. Abja kultuurimajas hääletamas käinud president rõhutas ajakirjanikele, et seekordsed riigikogu valimised olid esimesed, kus valijatena osaleb suur hulk noori, kes on sündinud ja kasvanud demokraatlikus, iseseisvas Eestis.
Päris nägus on jälgida, kuidas Postimehe Arter pakub naisministrikandidaatidest spekuleerides justiitsministri kohta poliitilises mõttes lapseohtu Kaja Kallasele, kes elab aktiivset poliitikuelu alles mõned kuud.
Ennustaksingi poliitikas uute terminite tekkimist. Näiteks «Kaja Kallast panema» võiks olla üks selline, kuna kindlasti saab temast mõõdupuu kas siis tulevaste uusüritajate eeskujuna tulemuse saavutamisel või müksuks nooreohtu poliitbroilerite ribidesse, kes mitte ei mõista, miks nemad aastaid telgitagust parteipõldu kündnutena sarnaste tulemustega ei esine.
Kallas on valimiste suurimaid võitjaid, sest tubli töö tõi erakordse häältesaagi. Esmakordselt valituna lendab ta komeedina otse häältemagnetite üleriigilise edetabeli esikümnesse. Milles seisnevad noore naise eelised lisaks viljarikkale poliitilisele kasvulavale kodus? Kallase võiduargumentideks on sümpaatne printsessilik välimus, tal ei jää tarkusest ega asjalikkusest vajaka, kuid eelkõige on ta energiast pakatav noor naine oma parimais aastais.
Tema trumbiks on värskus, mida vajab nii Eesti poliitika kui ka elu laiemalt. Elu esitab noortele suuri väljakutseid, pole ime, et nad otsivad ka ise lahendusi. Kogenud tegijad näivad alati teadvat, kuidas oleks õige toimida, kuid raske näib olevat tegutsema hakata. Noorte puhul see reegel ei kehti.