Evelin teab.

FOTO: Urmas Nemvalts

Viimastel nädalatel on Euroopas palju räägitud korruptsioonist. Selleks on andnud ajendi mitmesugused juhtumid, millel erinev mastaap. Esiteks Rumeenia protestid, mis said alguse valitsuse katsest dekriminaliseerida ametnike korruptsioonikuriteod, mille kahju jääb alla 50 000 dollari. Tähelepanuväärne pole mitte niivõrd seadusemuudatus kui fakt, et Rumeenia on ELi kõige korrumpeerunum riik. Teiseks Prantsusmaa presidendivalimised, kus sai avalikuks, et juba võitjaks arvatud François Filloni abikaasale on makstud sama hästi kui mitte millegi eest sadu tuhandeid eurosid. See tähendas surmahoopi Filloni kampaaniale, ehkki Fillon vähemalt tunnistas juhtunut ja palus vabandust.

Korruptsiooni ulatus ja selle tajumine on Euroopas piirkonniti erinev, kuid selle efekt on igal pool sama: see demoraliseerib ühiskonda ja delegitimiseerib demokraatlikke institutsioone. Ning seda kahju on juba võimatu rahasse ümber arvestada.

Möödunud aasta sügisel lahvatanud Ermamaa skandaal on juba ületanud selle kriitilise punkti ning ühiskonnale tekitatud moraalne kahju on palju suurem rahalisest. Et seda kuidagigi vähendada, on kätte jõudnud tagumine aeg, et asjaosalised saaksid üle neid juba aastaid vaevanud argusest ja otsustusvõimetusest ning hakkaksid andma võimalikult ausaid seletusi. Kogu lugu on tekitanud hulga vastuseta küsimusi. Eelkõige, miks otsustasid toonased EASi juhid 2012. aastal Ärma talult tagasi nõuda vaid kümme protsenti toetusest, kui tavapäraselt toimiti sellistel juhtudel teisiti? Pehmelt öeldes raske on mõista ka sellele järgnenut.

Nagu näha tänases Postimehes ilmunud loost, on vassinud kõik Ärma loo peamised osalised, alustades ekspresident Ilvesega ning lõpetades EASi endise juhi Maria Alajõega. Seletusi pole õigupoolest kuulda olnud ka Ermamaa projekti võtmefiguurilt ning endiselt Ärma turismitalu perenaiselt Evelin Ilveselt, kes on skandaali puhkemisest alates varju hoidnud.

Mitu asjaosalist oma ütluste kohaselt kas ei mäleta või ei tea ning on seega muutnud kogu Eesti ühiskonna tahtmatuteks osalisteks gogollikus tummstseenis. Samaväärses nagu see, millega lõpetas suur vene kirjanik oma komöödia «Revident». Selles pole paraku aga mitte midagi naljakat ega ka kiiduväärset, sest euroopalikud väärtused, millest meilgi armastatakse kõneleda, rajanevad aususel, läbipaistvusel ja igaühe isiklikul vastutusel. Eriti peab see kehtima avalikus sektoris, kui  tahame olla samas skaalaotsas koos Skandinaavia ning Lääne-Euroopa, mitte Rumeenia, Itaalia ja Balkani riikidega.