Anneli Ammas: pang­a­kaardi­lapsed

Anneli Ammas Foto: SCANPIX

Ühel päeval sai Lõuna-Eesti 12-aastasest poisist korraga lapsevanem nooremale õele-vennale. Ei, tema vanemad ei hukkunud autoavariis – nad sõitsid välismaale tööle, et lastel oleks leib laual, riided seljas ja võiks ka klassiekskursioonile minna.

Hommikul viis poiss õekese lasteaeda ning läks koos algkooliealise vennaga kooli. Pärast tunde vaatas, et kõigil kõht täis ja koolitükid tehtud oleks. Oli väga tubli poiss ja sai ise koolis enam-vähem hakkama.

Tükk aega ei teadnud koolis keegi, millist vastutust 6. klassi lapsel kanda tuli. Õnneks elas see pere väikses alevis ning üksi jäänud laste olukord sai ilmsiks. Rahapuudust lastel polnud – pangaarvele laekus vanematelt pidevalt piisavalt raha.

Esimesed sellised lood ilmnesid kuus-seitse aastat tagasi ning koolides hakati neid lapsi nimetama pangakaardilasteks. See oli aeg, kui algas esimene suurem välismaale tööle asumise laine.

See Lõuna-Eesti poiss, nagu paljud teisedki toonased lapsed, on nüüd juba noored täiskasvanud. Kuidas nende kooliteed ja eluvalikuid raske koorem nii noores eas mõjutas – vaevalt et keegi seda uurinud on.

«Valitsus tahabki, et inimesed välismaale läheksid – riigil ju nii lihtsam,» pahandas eakas venelanna nädal tagasi Lasnamäe turul. «PBKs räägiti nii.» Esimese hooga oleksin naisele tuliselt vastu vaielnud, aga kui järele mõelda, oli tal üksjagu õigus.

Tõesti – see on ju esmapilgul igati hea, kui inimesed on ettevõtlikud ja valmis kodu kas või ajutiselt jätma ning üle lahe Soome lihttööle minema. Ajutise lahenduse see ju annab, aga on kindlasti kahe teraga mõõk.

«Meie naabruses on varsti igast teisest perest keegi välismaale läinud,» rääkis üks teine naine ühest Põhja-Eesti väikelinnast. Täiskasvanute seisukohalt pole selles ehk miskit hullu – aga nende lapsed?! Kui palju võib praegu Eestis olla neid pangakaardilapsi?

See väikelinn ei ole nii väike, et kohalikel sotsiaaltöötajail oleks igaühe liikumised teada ning võimalik kiiresti appi tõtata. Koolis võiks sellised lood kõige rutem välja tulla, aga kas õpetajad niisuguseid lapsi alati märkavad? Ja kui märgataksegi – mis siis edasi saab?

Kindlasti ei ole täiskasvanud, kes niimoodi oma lapsi üksi koju jätavad, õnnelikud. Aga kui minevikus pole ametit õpitud, mis praegu juba ka Eestis võiks keskmisele lähedase sissetuleku tagada, pole palju valikuid.

Lahendus võiks olla kas või keskealisena lõpuks kooli minna ja elukutse omandada. Õpingute ajal on veel raskem, aga pärast oleks kergem. Oskustöölisi otsivad ju juba paljud ettevõtted, ja otsivad tikutulega. Väärt meistrimees oleks ju ka uhkem olla kui lihtne tööline. Lastel õnnelikum põli ja vanematel endilgi.