Mart Raudsaar

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Üritasin parajasti kaubanduskeskuse apteegis C-vitamiini osta, kui see juhtus. Kaardimakse ei töötanud. Suundusin alumisele korrusele, et võtta pangaautomaadist sularaha. LHV pangaautomaat ei töötanud, samuti Nordea ja Danske ühine pangaautomaat. SEB automaat raha andis, kuid selle järele oli kogunenud nõnda pikk saba, et pidasin targemaks loobuda.

Naasin apteeki ning ütlesin, et täna ma C-vitamiini ei osta. Kõht oli tühi. Enne Vapianosse sisenemist küsisin igaks juhuks sissepääsu teenindussaarel istuvalt neiult, kas nad kaardimakseid aktsepteerivad.

«Väga hea, et küsisite,» vastas ta. «Kaardimaksed ei tööta praegu terves Eestis.» (Nad olid selle informatsiooni saanud mingist pangast.)

See lause mõjus jubedana – umbes nagu keset kõnnumaad peatunud rongi vagunisaatja vastus häiritud reisijatele, et nad ei saa maailmas enam kellegagi ühendust (põnevusfilmist «The Happening»). Möönan, et olukorrale lisas dramaatilisust asjaolu, et Solarise (mina hääldan seda Solaaris, nagu Stanisław Lemi samanimelisele jutustusele on eesti keeles kohane) parkla tõkkepuu ei olnud töötanud ning turvanaine oli andnud autojuhtidele parkimiskaarte manuaalselt.

Mis järgmiseks välja lülitub? Valgusfoorid? Elekter? Pidasin targemaks linnast kaduda, kuna pidin siit niikuinii lahkuma, ning lahke turvatöötaja – sellel korral mees – tõstis keldrikorruse tõkkepuu üles. Neil on selleks omad nipid. Nagu Nõukogude tuumaallveelaevade kõigil süsteemidel, on ka tõkkepuudel manuaalse juhtimise võimalus.

Samal ajal Sikupilli Prismas hülgasid inimesed kassas toidukorve, kuna kaardimaksed ei töötanud sealgi ja neil polnud kaasas sularaha. Pole ime. Eesti Panga 2014. aasta andmetel oli Eesti Euroopas Taani, Rootsi ja Soome järel kaardimaksete arvu poolest inimese kohta Euroopas neljandal kohal. Erinevalt 1990. aastatest, kui automaate oli vähe ning sulid jõudsid ühe ja sama summa erinevatest pangaautomaatidest mitu korda välja võtta, kuna masinatevaheline andmeside oli aeglane, toimivad maksed tänapäeval enamasti libedalt ning Eesti Panga andmetel esines 2015. aasta alguses kaardimaksetes tõrkeid 0,1–0,3 protsenti, olenevalt kellaajast.

Kuid 2. veebruaril, Tartu rahu aastapäeval juhtunud Eesti ajaloo üks suuremaid tõrkeid kaardimaksetega tuletab meelde meie digitaliseerunud igapäevaelu haavatavust. Loodetavasti polnud tegemist küberrünnakuga, igatahes saadi süsteemid juba paari tunni jooksul tööle. Aga kui meid tabaks niisugune rünnak, mis lööks rivist välja kõik arvutisüsteemid? Selleks ei pea ootama 1859. aasta suure päikesepurske kordumist. Piisab elektromagnetilisest impulsist, mille võib põhjustada kõrgetes atmosfääri ülakihtides lõhatav termotuumapomm, mille mõju me maal muidu ei pruugiks märgatagi.

Kangelaslikkus, millega hispaanlased võitlesid sellel aastal mahasadanud lumega, poleks meil justnagu midagi erilist – kui meil vaid lund oleks olnud. Midagi paranoilist pole selles, kui põhjamaise auto pagasiruumis on sapöörilabidas, soe kasukas ja saapad. Panganduse kontekstis võiks selleks olla kusagile rahakotis (või veel parem, põuetaskus) kokkumurtud viiekümneeurone rahatäht, nii-öelda неприкосновенный запас ehk puutumatu tagavara Nõukogude militaarterminoloogias.

Ilma paranoiata, seda on soovitanud ka Eesti Pank, tunnistades, et pole võimalik ehitada mõistlike kuludega elektroonilist pangandussüsteemi, kus tõrkeid kunagi ei tekiks. Ka targad alpinistid ei looda üksnes GPSi abile, vaid suudavad ikkagi omal jõul leida tee tagasi alla. Selleks aga tuleb juba välja minnes kontrollida varustust ja jälgida maamärke.