Aleks Desjatnikov: kodakondsuspoliitikat tuleb muuta

Eesti pass. Foto: Raigo Pajula

See, et meie kodakondsuspoliitika vajab muutusi, on paratamatu nähtus, sest maailm muutub ja areneb, kuid Eestis endiselt kestev murelik olukord kodakondsuspoliitika vallas ei lähe sellega kuidagi kaasa, kirjutab Noorte Sotsiaaldemokraatide sekka kuuluv Aleks Desjatnikov.

Nullkodakondsusele üleminek on ainult üks viis, kuidas Eestis kodakondsuspoliitika murekohti lahendada, aga siiski sugugi mitte kõige parem. Miks?

Esiteks ei lahenda see kuidagi riigikeele mitteoskamise probleemi. Riigikeele oskamise nõue kodakondsuse saamiseks on täiesti loomulik, sest kodanik ei saa tunda ennast kodanikuna, kui enamik pakutavaid võimalusi ja teenuseid on keele mitteoskamise tõttu täiesti suletud – (kõrgepalgalise) töökoha saamine (riigiametitest ma isegi ei räägi), ülikoolis õppimine või lihtsalt elamine ja inimestega suhtlemine on peaaegu võimatu.

Riigikeelt on vaja kõikjal, sest keegi ei ole otseselt kohustatud rääkima mingis teises keeles, kuigi seda peetakse teatud juhtudel heaks tavaks (näiteks haiglas, postkontoris ja teistes riigiasutustes, aga ka pangas).

Siiski ei ole riigikeele oskamatus ainult muukeelse inimese süü. Minu arvates ei ole riik viimase ajani piisavalt panustanud eesti kultuuri ja keele toomisesse ning edendamisse venekeelsetes piirkondades, näiteks võib siin rolli mängida eesti keele tasuta kursuste vähesus (võrreldes soovijate arvuga) jm.

Teiseks on oluline lõimumise aspekt. Kui järeleandmise teeb ainult riik, järeleandmise saaja aga mitte, siis vaevalt see täidab integratsiooni põhilist, selle kahepoolsuse printsiipi. Kodakondsuse saamise nõuded Eestis on niigi väga elementaarsed ega erine sisuliselt teistest Euroopa riikidest. Seega oleksid kõik inimesed, kes on siin elanud pikka aega, võinud juba ammu täita kõik nõuded ja saada kodakondsuse.

Praegune poliitika ei toeta lõimumist

Hoopis teine olukord on venekeelsete noortega, kes sündisid Eesti Vabariigis. Selleks et noortele suunatud integratsioon hakkaks lõpuks tööle, tuleb alustada just kodakondsuspoliitika muutmisest. See on nõrk koht, mis ajab olulisel määral integratsiooni lõhki, sest loob siin sündinud lastele ebavõrdseid ja erinevaid tingimusi kodakondsuse osas.

Kuna integratsioonipoliitika peab olema suunatud eelkõige noortele inimestele, sest just nemad lõimuvad kõige paremini, peab ka kodakondsuspoliitika olema Eesti noorte suhtes palju leebem.

Oleks õiglane, kui igal Eesti Vabariigis sündinud lapsel oleks õigus saada automaatselt kodakondsus kohe pärast sündi. Praegune poliitika seda kuidagi ei soodusta ning propageerib ja toetab Eestis sündinud inimeste seas ebavõrdsust ja ebaõiglust.

Ebavõrdsus väljendub selles, et mõni laps peab eraldi tõestama, et ta on kodakondsust väärt (keeleeksam, põhiseaduse teadmise kontrollimine), aga mõni ei pea, samas kui kõik need lapsed on sündinud Eestis, hakkavad käima eesti(keelsetes) haridusasutustes ja ilmselgelt saavad riigikeele selgeks.

Ebaõiglus põhineb sellel, et laps peab kannatama selle eest, et (vähemalt) üks tema vanematest ei ole Eesti kodanik ja laps olevat selles just nagu süüdi. Sellisel lapsel tekib tunne, et ta on teistsugune (negatiivses mõttes) kui teised ja Eesti riik on tema eemale tõuganud.

Ning kui see noor inimene pidevalt näeb, kuidas tema koduriik lapsi sorteerib, siis võib kaduda ka motivatsioon saada kodakondsust, õppida riigikeelt ning isegi Eestis töötada ja makse maksta.

Aga kui see kaob, on üsna loogiline, et vaadatakse idanaabri poole. Ja eriti probleemne on olukord tänase süsteemi juures Ida-Virumaal. Kas selline asjade seis on Eesti riigile kasulik? Ma arvan, et mitte.

Kodakondsuse nullvariant seob ühiskonda?

Kodakondsuspoliitikat on vaja muuta selliseks, et nii Ida-Virumaal kui ka ülejäänud Eestis elavaid venekeelseid noori inimesi (kel ei ole sünnijärgset kodakondsuse saamise õigust) Eesti riigiga lõplikult siduda. Tuleb näidata, et nad ei ole Eesti riigi jaoks võõrad, vaid väga vajalikud, et neid ei hinnata vähem kui teisi ning neil on ainult üks kodumaa – Eesti riik. Kõige parem viis tõestada seda tegudega, on anda kõigile Eesti lastele võrdsed võimalused kodakondsuse saamiseks.

Mis puutub kodakondsuse nullvarianti, siis mõte ise kõlab helge ja ühiskonda siduvana. Mingil määral see on tõesti nii, sest need inimesed, kes ei osanud 25 aastaga kõiki kodakondsuse saamiseks vajalikke tingimusi täita, saaksid lõpuks võimaluse tunda ennast täieõiguslike Eesti elanike ja kodanikena, säilitades omakorda täielikult oma identiteedi ja kultuuri, aga olles samal ajal eesti kultuuri suhtes vastuvõtmatud.

Aga kas see on päris see, mida me tahame saavutada?               

Või soovime siiski näha hästi integreeritud venekeelseid elanikke, mis tähendab mingil määral ka oma identiteedist loobumist ja eesti kultuuriga sidumist? Tähendab enda identifitseerimist pigem venekeelse eestlasena, mitte vene(maa)lasena, ja mõlema, nii eesti kui ka vene kultuuri esindajana? Arvan, et teine on mõistlikum.