Ivan Makarov: vene inimese eestimeelsus Eestis on taunitav

Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Aasta alguses hakkas Youtube'is laineid lööma kakskeelne lugu «Olen venelane». Hea kingitus kõigile, kes armastavad Eestit, rahvusest olenemata. Isegi riigikogust helistati autorile ja tänati. Kuid oli kohe karta, et heategu ei jää karistamata: kohalikud «Vene maailma» portaalid läksidki kihama, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.

Ka Dimitri Klenski pühendas lihtsale Narva räpparile kolossaalse kirjutise «etniliselt muteerunud venelastest», kus «kahestunud isiksusega» vene poiss sai ikka täie rauaga. Impeeriumimeelselt seltskonnalt olekski veider oodata mingit muud reageeringut, kuid ka eestlastele kuuluv Delfi, üks loetavamaid venekeelseid portaale Eestis, avaldas sarnase sisuga artikli.

Selle autor Nika Kalantar «avastas» laulus sõnumi: need, kellele Eestis miski ei meeldi, peaksid lahkuma Venemaale. Ta tunnistab, et teda ärritas eriti see, et lugu… meeldis tema «eestlastest sõpradele». Kohe tuli meelde Stalini üks kuulsamaid fraase: «Mis meeldib meie vaenlastele, see on meile kahjulik.»

Autor arvab, et poisist tehakse «näidisvenelane», algab riigikogu-keskne «tsirkuse puudli tants» ning laulust saab propaganda instrument. Ja nende masendavate järelduste põhjuseks oli see, et noor vene inimene julges öelda: ma armastan Eestit.   

On's meil palju selliseid laule, kus vene(keelsed) muusikud avaldavad armastust Eestile? Ja kui mõni kord mitme aasta jooksul ilmubki, siis võpatatakse: milline häbematus! Seltsimehed kodanikud, halloo, kas te ka teate, mis maa see siin ikkagi on? Mitte «Vene maailma» kontseptsiooni kohaselt, vaid päriselt?

Eestlastele meeldimine Eestis ei ole kuritegu! Loomulikult möllasid foorumites ühe teise riigi patriootidest «tundmatud sõdurid», kes sõimasid räpipoissi küll reeturiks, küll rahaahneks tegelaseks.

On kuidagi välja kujunenud, et kui venelane laulab eesti keeles või ütleb Eestist head, siis tekitab see mõnes kohalikus «kaasmaalases» pöörast võõrastust. Kui vene(keelne) avalik tegelane ei vingu ega kiru kogu aeg Eesti riiki, siis on ta «kollaboratsionist». Kui sa ütled Eesti kohta midagigi positiivset, kas või looduse kohta, oled automaatselt «Eesti valitsuse hääletoru». Kui väidad, et ukrainlasi ei tohi tappa ja Budapesti memorandumi rikkumine on vale, siis oled «fašistide käsilane». Ukrainlastelt maade ja elude võtmise peale kulmu kortsutamine on aga ilmselge «russofoobia». Ütles ju Putin, et Venemaa ei lõpe seal, kus kaardil kulgeb Vene piir.

Venekeelse elanikkonna avalikku arvamust üritavad juba aastaid suunata meie enda meediaruumi kaudu anonüümsed kommentaatorid Peterburi trollidevabriku töötajate ja meie kohalike putinistide näol.

Tehke lahti foorumid, aga tehke samas ükskord ometi lahti ka silmad. Kui ettepanek võtta Tallinnas Vene tankid lilledega vastu kogub seal mitusada «laiki» ja vaid kümmekond miinust, siis peaks see ju ometi mõtteainet pakkuma. Silma järgi hinnates on estofoobsete kommentaatorite osakaal üle 90 protsendi. On ainult kaks võimalust: kas suhtumine ongi selline (ja seega tõmbaks kodakondsuse nullvariant Eesti riigile tõesti kriipsu peale) või on tegemist aastaid kestva Eesti-vaenuliku ajupesu ja Eesti ühiskondliku arvamuse võltsimisega. 

Siinses venekeelses meediaruumis valitseb eestimeelsete mitte-eestlaste suhtes selline sallimatuse õhkkond, et on isegi mõneti arusaamatu, miks hiljutise «Radari» saate kangelased Jevgenia Tširikova, Artemi Troitski ja Andrei Kuzitškin, olles hästi informeeritud inimesed, valisid varjupaigaks just meie riigi. Äkki lootsid nad selles valdkonnas omakorda aidata ka meid, kuid sattusid Eesti vabariigi sõnavabaduse tingimustes omakeelsesse meediaisolatsiooni.

Seega on tegemist väga tõhusalt töötava süsteemiga. Nagu väidab Klenski: ka vene räppar Narvast on oma eksimusest juba aru saanud ja esines avaldusega uue nostalgilise ringtantsu toetuseks pronkssõduri ümber. Riigikogust seekord ei helistatud ja kiitust ei avaldatud. Kuigi selles ei saa ka päris kindel olla.