Juhan Hindov

FOTO: Teet Malsroos / Õhtuleht

Pirita linnaosa vanemal Tõnis Mölderil on tuline õigus – sisekaitseakadeemiat ei tohi kolida piirilinna Narva. See on tõepoolest selge julgeolekurisk, kirjutab Haabersti linnaosa vanema asetäitja Juhan Hindov (KE).

Mölder lähtub vaid Pirita linnaosa huvidest, öeldes: «Kui valitsus suunaks selle raha Ida-Virumaa taristu arendamisse, muudaks see reaalselt Narva ja selle lähiümbruse elanike elukeskkonda oluliselt paremaks.»

Kuidas sisekaitseakadeemia Narvas suurendaks aga kohalikku julgeolekut? Tegelikult ei kuidagi. Tegemist on kinnise õppeasutusega, kuhu hakkavad õppejõud tõenäoliselt Tallinnast tööl käima.

Omal ajal, kui olin ise Pirita linnaosavanem, polnud sisekaitseakadeemiast linnaosa sisejulgeolekule suurt tolku – vahel käisid kursandid praktikaperioodil küll linnaosas patrullimas, kuid kadetid olid tegelikult ikka Paikuselt pärit.

Kui pealinnas peaks midagi ebameeldivat juhtuma, on abi kohaletoimetamine paari tunni küsimus. Tapal või Ämaris, mis on sõjalises mõttes nagu Tallinna eeslinnad, paiknevad liitlassõdurid tõttaksid sel puhul kohe appi. Aga hübriidsõja tingimustes nn roheliste mehikeste võimaliku välja astumise korral piirilinnas nii lihtsalt ei läheks.

Kuidas hübriidsõjad algavad?

Viimase aja sündmusi silmas pidades on olnud näha, kuidas hübriidsõjad algavad rahutuste ja provokatsioonide organiseerimisega just välismaalt. Nagu näiteks Ukrainas.

Meil on ehk meeles, et Eestiski toimus 1924. aastal riigipöördekatse. Selle ellu viimiseks moodustati Moskvas 16. septembril 1924 «Sõjaline kolmik», mille sõjaliseks peaspetsialistiks oli Punaarmee kindralstaabi ohvitser Harald Tummeltau. Eestis värbas vabatahtlikke kommunist Jaan Anvelt, kes sai Kominternilt suurt rahalist toetust.

Plaani järgi, mille koostasid Punaarmee kindralstaabi ohvitserid, langes rünnaku alla riigikogu-, riigivanema-, siseministrihoone, sõjaministeeriumi kõrval ka Tondi sõjakool. 

Tallinnas 1. detsembril 1924 kell 5.15 alanud relvastatud riigipöördekatses osales umbes 170 meest. Nõukogude Liidust saadeti riigipööret läbi viima 40–50 löökrühmlast, neist vähemalt 15 ohvitseri. Toimunu visuaalne pilt on olemas suurepärases filmis «Detsembrikuumus». Head mehed, Eesti armee tulevikutegijad, notiti Tondi kasarmutes lihtsalt maha. Ligilähedane võimalik stsenaarium pole välistatud ka Ida-Virumaa kontekstis.

Meie kaasaja loogika kohaselt oleks vaja rünnata strateegiliste objektide kõrval, nagu näiteks serverihooned ning raadio- ja telemajad, veel ka sisekaitseakadeemiat. Kui see asuks Narvas, oleks ta ründajatele kerge saak.

Selge on üks: Ida-Virumaal oleks Eesti riigi kohalolu senisest suuremal määral vajalik. Kui aga soovitakse edendada Ida-Virumaa majandust ja sealset elukvaliteeti, peaks küll kuskilt mujalt alustama. Küsimus on kompleksne ja hõlmab kindlasti peale akadeemia kolimise haridus-, rahandus- ja majanduspoliitilisi otsuseid.

Ida-Viru probleemidega tegeles siseminister Marko Pomerantsi meeskond, kes koostas maakonnale tegevuskava paar aastat tagasi. Vaid üks selle tegevuskava osa nägi ette sisekaitseakadeemia ümber paigutamist sinnamaile.

Eesti keelepoliitikal on oluline osa

Hästi on probleemi lahanud oma kirjutises Marko Tooming juba oktoobris 2014. Nimelt oleks tema sõnul vale keskenduda Eesti riigi kohalolu suurendamisele ainult ühest aspektist lähtudes ehk sisejulgeoleku poole pealt. Sellest selgelt ei piisa.

Riigistruktuure tuleb Ida-Virumaale igas eluvaldkonnas ümber planeerida ja paigutada. Nõnda muutuks riigi kohalolu piirkonnas selgemini tajutavamaks. Ja alustada tuleks riigieelarveliste vahendite planeerimisest, Euroopa Liidu struktuurifondide ja siseriiklike fondide oskuslikust ja süsteemsest kasutamisest. Taristu arendamine muudab piirkonna atraktiivsemaks investoritele. Turisminduse süsteemne areng toob rohkem külastajaid ja annab tööd teenindavale sektorile. See kõik omakorda parandab piirkonna konkurentsivõimet ja kiirendab majanduse arengut.

Kuigi arvatakse, et oleme Ida-Virumaa venekeelse elanikkonna inforuumi kaotanud sootuks vene massiteabevahenditele, on eestikeelse info kättesaadavaks tegemine ning uute, riigisõbralike meediakanalite teke äärmiselt oluline.

Inforuumi arendamine venekeelse elanikkonna suunal peab olema üks prioriteetidest. Pehmete väärtuste kaudu eesti- ja venekeelse kogukonna sidumine, tegelemine inimestega kultuurisündmuste, ühisürituste, kontsertidega on vähekasutatud ressurss siiani.

Eesti mastaabis oluliste kultuuri- ja spordiürituste toimumine Ida-Virumaal, kultuuriväärtuste ja -objektide renoveerimine, täiendavate võimaluste loomine kodanikuühiskonnaalgatuste tasandil seovad kogukonda ühtsemaks.

Sisekaitseakadeemia kolimisest sai nüüd pikk kirjeldus, mida kõike on vaja ära teha Ida-Virumaa hoidmiseks. Eesmärk ei ole ju mitte sisekaitseakadeemia kolimine, vaid Venemaaga piirneva maakonna areng Eesti ühe olulise piirkonnana.