Edward Lucas.

FOTO: Liis Treimann

Ajalugu võib tunduda imelise relvana, kuni see pöördub sinu vastu. Just sellega seisab Kreml silmitsi Venemaa 1917. aasta revolutsioonide sajandal aastapäeval, kirjutab briti ajakirjanik Edward Lucas.

Ülemineku tõttu vanalt kalendrilt uuele algas veebruarirevolutsioon tegelikult meie praeguse kalendri järgi 7. märtsil ja oktoobrirevolutsioon leidis aset novembris.

Mida ajaloost noppida...

Samas jäävad kalendrit puudutavad küsimused historiograafiliste raskuste varju. 1917 on ilmselgelt tähtis – Vene haridusminister Vladimir Medinski nimetas seda kõige tähtsamaks ajalooliseks sündmuseks pärast Kristuse ülestõusmist. Plaanis on korraldada suurejooneline paraad. Ent mida täpselt tänapäeva Venemaa tähistab?

On see Romanovite dünastia langemine? Lõpp Esimese maailmasõja tapatalgutele? Kuus kuud kestnud lühike eksperiment poliitiliste vabaduste alal Aleksander Kerenski juhtimisel? Või on see halastamatu ja südametunnistuseta Lenini ja Trotski triumf ning sellele järgnenud seitse kümnendit kommunistide võimu?

Kõigiga neist on seotud probleemid. Kui rõõmustada Romanovite langemise üle, tunnistate kaudselt nende autokraatia, rahvusluse ja õigeusu retsepti läbikukkumist. See takistas Venemaa muutumist tugeva keskklassi ja sõltumatute institutsioonidega nüüdisaegseks tööstusriigiks. See kõlab liigagi tuttavalt paljudele hilisema aja venelastele, keda ärritab stagneeruv ja karmikäeline Putini režiim.

Eriti keeruline on bolševikega

Ka Kerenski on problemaatiline. Tema ja ta reformistidest kolleegidele on võimalik ette heita ebaefektiivsust või pidada neid kõigest paleepöörajateks. Aga kui kritiseerida nende ideid, toetate varjatult nende rivaale.

Eriti raske on kiita bolševikke. Välismaalased võiksid esile tõsta nende verejanulisust, ent Venemaa juhtide jaoks on tähtsam kõik muu. Nende majanduslik mõtlemine oli katastroofiline ning vägagi võrdsust taotlev ja puritaanlik. See on keeruline riigis, mille ülirikkad on elu nautiva elustiili poolest kurikuulsad. Kommunistid kiusasid taga õigeusu kirikut (mis on Putini režiimi ideoloogiline tugisammas) ning uskusid keeleõiguste andmisse rahvusvähemustele (mis on tänapäeva Venemaa seisukohalt hukutav).

Üks võimalus on läheneda 1917. aastale neutraalse meelestatusega, käsitledes toonaseid sündmusi ajaloolise murranguna, mis vajab uurimist ja mõtisklemist, mitte aupaiste ja süü jagamist. Just nii käsitleb enamik Euroopa riike ammuseid traumaatilisi sündmusi, näiteks reformatsiooni. Asja mõte pole mitte välja selgitada, kellel oli õigus, vaid püüda mõista, mis juhtus, ja tagada, et me ei kordaks enam samu vigu.

Neutraalsus tekitab uusi probleeme

Kui Kremli historiokraadid peaksid seda üritama, tekitavad nad endale terve rea uusi probleeme. Kui kohelda 1917. aastat neutraalse uurimisobjektina, siis miks mitte teha sama Suure terrori, Molotovi-Ribbentropi pakti, Nõukogude impeeriumi loomisega pärast 1945. aastat või suutmatusega diktaatori surma järel riiki destaliniseerida?

Vastuse otsingud nendele küsimustele jooksevad ebamugavalt otse Kremli lävepakule. Neile võivad järgneda isegi küsimused seostest Nõukogude KGB ja tänase Venemaa julgeolekuteenistuste vahel; selle kohta, mis juhtus pärast 1991. aastat Kommunistliku Partei kõrvale nihverdatud rahaga; sellest, kes korraldas 1999. aasta kortermajade plahvatused, mis nii sobivalt hirmutasid Vene rahvast ja aitasid varem tundmatu härra Putini paari kuuga riigi kõige populaarsemaks poliitikuks.

Lihtsaim vastus on ilmselt süüdistada kõiges välismaalasi. Just seda teeb viimases numbris ajaleht Komsomolskaja Pravda, väites, et Lenin, Trotski ja teised olid kõigest pahatahtlike ja sekkumisaltite lääne (Saksa ja Briti) luurejuhtide tööriistad. Sellel puudub loogika, aga see haakub kenasti Kremli propagandamasina üldise lähenemisega, mis kujutab Venemaad pahatahtlikest ja valelikest vaenlastest ümberpiiratud kindlusena. Vahepeal jõuan mina tõsta 7. märtsil klaasi vapra, nurjumisele määratud Kerenski auks.