Marti Aavik

FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Sõnu jääb väheks kirjeldamaks rõõmu, mis valdab mind, kui loen vahelduseks «viu-viu-viu, raha vähe ja tüli majas»-juttudele Eesti inimeste suurepärastest ideedest, millest on usutav, et neist on teistele Eesti inimestele ja tervele Eestile kasu (ja rõõmu pealekauba).

Teie saite ühte sellist juttu lugeda eilsest lehest. Nojah, vaja on ka raha, seda jagavate poliitikute toetust ja et asjaomased inimesed ideega kaasa läheksid.

Tuleb välja, et Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi meeskond on Jaak Vilo initsiatiivil ja Eno Tõnissoni eestvedamisel juba jupp aega edukalt tuhandete täiskasvanutega katseid teinud. Jaanuari keskpaigast peale on nende katsejänesteks kaks ja poolsada hilisteismelist, kelle kuuldes ei võtaks ükski täie aruga ema või isa üles küsimust nende kuulumisest laste hulka.

Oleme harjunud lugusid e-Eestist ühest kõrvast sisse ja teisest välja laskma, samas uskudes nende ilusse ja kehtivusse. Oleme uhked, nagu siis, kui Ott Tänak WRC autoga edukalt kurve võtab või Arvo Pärt oma loomingu eest järjekordse tunnustuse saab. Ja siis tabab meid justkui üllatusena, et igapäevaelus ei kandugi Tänaku rooliosavus või Ivo Linna lauluoskus automaatselt üle kõigile Eesti televaatajatele.

Mida me telest ei näe, on esimesed katsetused midagi ise teha. Ei näe proovimist, eksimist ja taas alustamist, lusti ja ebamugavustunde noateral tantsivat õppimist. Me ei näe ka õppija hirme mõistvat, samm sammu järel käivat õpetamist. Näeme inimesi, kes juba oskavad midagi, on mingi imetükiga hakkama saanud.

Tehnoloogia ja programmeerimisega sealhulgas on vast samamoodi? Kui sa ikka ise pole proovinudki midagi teha, siis sa ju ei tea, kas saad sellega hakkama või kas sulle ülepea meeldib sellega tegeleda. Mingid teised inimesed teevad, meie vaatame telekat ja tunneme osadust?

Programmeerimise e-õpe, mida TÜ arvutiteadlased Eno Tõnisson ja Jaak Vilo eest veavad, paistab õigupoolest olevatki hirmude ületamise ja oma tahtmistest teadlikuks saamise vahend igale soovijale. Ja üksiti struktuurne lahendusvariant tehnoloogiaharidusele Eesti gümnaasiumides.

Väikestes lastes tehnoloogiahuvi äratamise ringe meil on. Ülikoolis saab samuti IT erialasid õppida peaaegu igaüks, kes oma hinnetega üle läve hüppab. Aga vahepealne värk lonkab natuke, sest programmeerimise õpetajaid ei jagu igasse kooli ega hakkagi jaguma. Väikese koolipoolse toega e-õpe ongi sobiv lahendus, et e-tiiger järgmise hüppe teeks.

Mõte polegi selles, et igaühest saaks programmeerija. Võib-olla jätab mõni noor seetõttu hoopis ahvatlevale IT erialale minemata – tegelikult ikka ei meeldi, ei sobi. «Inimesed võiksid varem teada, millesse nad end mässivad,» ütles muheledes Eno Tõnisson.

Inimkatsed jätkuvad. Poliitikutel ja haridusjuhtidel soovitan gümnasistide e-harimise pilootprojekti köie otsast tugevalt kinni sasida. Meil ülejäänuil on aga võimalus end e-õppes mõõdukalt proovile panna ja lõbustada – vast ei olegi hirmus?

Paljude «programmeerimisest maalähedaselt» täiskasvanud osalejate kogemus olevat see, et programmeerimisülesannetega tegelemine on vähemalt sama huvitav vaimne ülesanne kui ristsõna või sudoku lahendamine – haarab kaasa, paneb proovile. Täiskasvanute kõige kergem e-kursus nõuab mõne nädala jooksul aega umbes üks tund päevas.