OSKA logo

FOTO: Erakogu

Sotsiaaltöö kõrgharidusega omandatud teadmised ja oskused, kuid veel rohkem väärtused, on vajalikud ka teistel elualadel, kirjutavad Tartu Ülikoolis (TÜ) sotsiaaltöö eriala lõpetanud, doktorandid Merle Linno, Dagmar Narusson, Reeli Sirotkina, Häli Tarum ja Tiia-Triin Truusa.

Hiljuti valmis tööjõuvajaduste ja oskuste prognoosisüsteemi OSKA raport sotsiaaltöö kohta, mille avalikkusesse jõudnud sõnum on, et Eestis koolitatakse ülikoolides sotsiaaltöö kõrgharidusega noori liiga palju, mis justkui ei ole kooskõlas ühiskonna prognoositavate vajadustega (vt Postimees 1.02.2017 «Uuring: sotsiaaltöös koolitatakse liiga palju kõrgharidusega spetsialiste»).

Raportis tuuakse välja, et rahvastiku vananemise tõttu kasvab töökohtade arv sotsiaaltöö valdkonnas, ent samas jõutakse paradoksaalsele seisukohale: töötajaid on valdkonda juurde vaja, kuid mitte kõrgharidusega, vaid kutseharidusega hooldustöötajaid.

Mõistetavalt tekitab selline ettepanek ülikoolis sotsiaaltööd õpetavates ja valdkonda arendavates inimestes hämmingut, sest raporti järeldus saab tunduda loogiline ainult äärmuslikult kitsa ja kohati ehk isegi väära sotsiaaltöö mõtestamise puhul. Seetõttu haarame kinni võimalusest sotsiaaltöö hariduse olemust laiemale avalikkusele selgitada.

Kuigi artikli eesmärk ei ole defineerida niivõrd mitmetahulist mõistet kui «sotsiaaltöötaja», tuleb tõdeda, et levinud avaliku arvamuse kohaselt on sotsiaaltöötaja keegi, kes kantseldab külajoodikuid ja teisi eluheidikuid, hooldab eakaid ja võtab perekondadelt lapsi ära. Sotsiaaltöötajad, nagu ka näiteks arstid, ei saa tihtipeale meedias oma otsuseid ning töö sisu klientide isikuandmete kaitsmisest ja kliendisuhete konfidentsiaalsusest tulenevalt avada, mistõttu on taoline pinnapealne ja ühekülgne arusaamine õõnestanud selle ameti väärtust ühiskonnas.

Kus peidavad end sotsiaaltöö tegijad?

Sotsiaaltööd on Eestis õpetatud 25 aastat, selle aja jooksul on toimunud nii praktika kui ka teaduse arendamine ning väljakujunenud meie endi – Eesti-näoline sotsiaaltöö. Viimastel aastatel on jõulisemalt toimunud sotsiaaltöö erivaldkondade spetsialiseerumine ning sotsiaaltööd tegevate inimeste ametinimetused on väga mitmekesised: lastekaitsetöötaja, kriminaalhooldaja ning juhtumikorraldaja on neist ehk laiemale avalikkusele enim tuttavad.

Samas leiame valdkonda reguleerivatest sotsiaalhoolekande- ning lastekaitseseadusest endiselt, et sisulist sotsiaaltööd saab teha erialase kõrgharidusega inimene, mitte sotsiaaltöö alase kõrgharidusega isik. Selline regulatsioon on muidugi tingitud reaalsest olukorrast, kus sotsiaaltööalase haridusega inimesi lihtsalt ei ole piisavalt või oleks seda nõuet seadusesse kirjutades tekkinud olukord, kus paljud erialase hariduseta juba pikalt töötavad sotsiaaltöö tegijad oleksid pidanud ametist lahkuma.

Seega ei anna seadusandlik raam lihtsat vastust, mida ootame sotsiaaltöö haridusega inimestelt ja millistes valdkondades on nende panus vajalik.

Kuigi 81 protsenti TÜ sotsiaaltöö bakalaureusekraadi ja 88 protsenti magistrikraadi omandanutest asub hiljem tööle erialaga seotud töökohtadele, nagu selgus novembris 2016 avaldatud TÜ sotsiaalteaduste valdkonna vilistlasuuringust, ei pruugi kõik need ametid paikneda sotsiaalvaldkonnas, nagu OSKA raport eeldab. Näiteks võib siin tuua noorsootöö, mis liigitub haridusvaldkonda, kuid mis samuti vajab sotsiaaltöö väljaõppega inimesi.

Seetõttu väidame, et sotsiaaltöö kõrgharidusega omandatud teadmised ja oskused, kuid veel rohkem väärtused, on vajalikud ka teistel elualadel.

Sotsiaaltöö tegemiseks on vajalik ka OSKA raportis välja toodud oskus inimõigustest lähtuvalt ühiskonda mõtestada. Sotsiaaltöö kompetentsid omandanu on kui analüütik, kes suudab hinnata inimeste ja ühiskonna vahelisi suhteid ning neid teineteisele tõlkida eesmärgil kutsuda esile muutusi eri tasanditel: inimestes, kogukondades ja ühiskonnas. 

Sotsiaaltöötajast Ärimees?

Toome selle idee ilmestamiseks näite. Ettevõtlik Ärimees soovib tulla vastu Eesti elanikkonna vajadustele ja rajada erahooldekodude keti, kusjuures seda mõtet toetab mitu valda, sest kõik teavad, et järjekorrad hooldekodudesse on pikad.

Aga oletame, et Ärimehel on kõikide muude vajalike teadmiste kõrval ka oskus inimõigustest lähtuvalt ühiskonda analüüsida. Sel juhul teaks ta, et lähtuvalt rahvusvahelistest põhimõtetest ja ka inimeste endi soovidest, eelistatakse väärikalt vananeda eelkõige oma kodus.

Samuti teaks ta, et Eesti on võtnud suuna deinstitutsionaliseerimisele. Ta oleks kursis, et uus «Heaolu arengukava» rõhutab vajadust arendada välja teenused, mis toetavad inimeste koduses keskkonnas iseseisvat toimetulekut.

Teiste sõnadega, suund on võetud hooldekodude vähendamisele ja koduteenuste eelisarendamisele.

Kõigi nende teadmiste kõrval oleks Ärimees sügavalt veendunud, et iga inimese õigus on valida, kuidas ta soovib elada ja ka vananeda. Ta teaks, et andes inimestele ainult ühe valiku – hooldekodu – limiteerib ta nende võimalused enesemääratlusele.

Kui Ärimehel oleks kõik need teadmised, siis tõenäoliselt ei asuks ta rajama hooldekodusid, vaid arendaks koos eakatega nutikaid koduses keskkonnas väärikalt vananemist toetavaid teenuseid. Võib-olla mõtleme praegu vanematele inimestele liiga hilja ega suuda neile sobivaid teenuseid pakkuda varem, kui nad pole veel voodihaiged.

Vajame enne teenuste kujundama hakkamist spetsialiste, kes oskaks eakaga kohasel viisil suhelda, tema vajadused välja selgitada, tema hääle ühiskonnas kuuldavaks teha ja vastavalt sellele sotsiaalpoliitikat ja teenuseid kujundada.

Peale majapidamise korrashoiu teenuste (koduabilised, koristajad, aednikud jt) tuleb ka mõelda, kuidas vananevad inimesed saaksid jätkuvalt panustada kogukonda ja ühiskonda. Vajadus olla kasulik, panustada ja olla seotud teiste inimestega hoiab alles soovi elada ning tundes end vajalikuna on inimene tegusam ja tervem.

Selleks on erinevaid lahendusi. Näiteks eakale arvutioskuste või nutiseadmete kasutamise õpetamine – võimalus paremaks suhtluseks. Vabatahtlikus kogukondlikus tegevuses osalemise soodustamine –  ainult kodu piires liikuv inimene saab näiteks telefoni teel olla tugiisikuks teistele. Ehk igaüks meist, ka kodused eakad, saavad panustada kogukonda ja seeläbi olla kasulikud. Kuid neid lahendusi ei mõtle välja hooldaja, vaid siin on vaja analüütiku ja ressursside koordineerija ehk kõrgharidusega sotsiaaltöötaja oskuseid.

OSKA raport lähtub olemasolevast majandusstruktuurist

Kindlasti võib selle peale küsida, miks eeldame, et Ärimees seda kõike ei tea? Küsimus on õigustatud ja toob meid sotsiaaltöö kõrghariduse kõige tähtsama punktini. Ärimees kahtlemata teab, aga tõenäoliselt ei ole ülaltoodud põhimõtted need, mida ta peab ühiskonnas kõige tähtsamateks, mille eest on vaja seista esmajärjekorras. Ja ei peagi olema, need põhimõtted on südameasjaks neile, kelle mõtted on aastate jooksul inimese ja ühiskonna vaheliste protsesside analüüsimiseks tundlikuks koolitatud.

Seega oleks Ärimehele vaja juurde nõunikku või head sõpra, kes suunaks ta mõtteid sotsiaalse teadlikkuse radadele. Taolist nõu vajaks paljud ettevõtted ja ka avaliku sektori asutused. Nii võibki sotsiaaltööd teha ükskõik millise ametinimetusega inimene ehk sotsiaaltöötajad ei ole vaid need, kelle kontori uksel ripub vastava nimega silt. Oluline on vaadata ühiskonda tervikuna, näha erisuguste spetsialistide panust ühisesse ühiskonna heaolu tõusu.

Kokkuvõtvalt on meie sõnum, et inimeste ja ühiskonna vahelisi tõlke oleks vaja paljudes eluvaldkondades, ent kahetsusväärselt on OSKA raport lähtunud eeldusest, et sotsiaaltöö eriala kõrgharidusega inimesed peaksid töötama vaid sotsiaalvaldkonnas. Arvestades nii sotsiaalvaldkonna vajadustega, kuid mitte laiemalt ühiskonna vajadustega.

Teiseks raportipoolseks möödapanekuks on tõsiasi, et tööjõu prognoosi tegemisel lähtutakse olemasolevate ametite liigitusest ehk nendest töödest, mida sotsiaalvaldkonnas töötavad inimesed hetkel teevad. Kuigi raporti eessõnas tõdetakse, et tuleb leida vastus küsimusele, millised on sotsiaalvaldkonna tulevikuametid, siis vastust sellele ei pakuta. Seda on loomulikult keeruline prognoosida.

Kuid võtame näiteks IKT sektori: nutikad infotehnoloogilistel lahendustel põhinevad teenused on eakate hoolekandes tuleviku suund. Miks ei peaks siis IT-ettevõtted tulevikus just sotsiaaltöö väljaõppega inimesi vajama? Pinnapealne on mõelda, et vananeva rahvastikuga ühiskonnas on meil vaja ainult eakaid põetavaid inimesi. Neid on meil ka vaja, kuid samuti on tähtis, et leiduks inimesi, kes suudavad vananemisest tulenevaid muutusi eri elualadele tõlkida.

Seega on OSKA raportites kasutatava prognoosi metoodika puuduseks see, et kiputakse taastootma olemasolevat majandusstruktuuri ehk ei arvestata tulevikus tekkivate uute ametite ja tegevusaladega. Tööturgu nähakse justkui vaakumis, mis pole avatud rahvastiku protsessidele, nagu näiteks vananemine, mis võib muuta ka olemasolevate ametite struktuuri. Kas peaksime koolitama sotsiaaltöötajaid, kes teevad elu lõpuni ühte ja sama tööd, arvestamata elukestva õppe võimaluste ja tõsiasjaga, et üha enam peavad inimesed elu jooksul mitut ametit?