On sündmusi, mida maailm unustama kipub, kuigi tegelikult ei tohiks. Aga võib-olla me lihtsalt ei taha mingil põhjusel mäletada…
Juhtkiri: kas unustame või ei taha mäletada?
11. märts 2011, 13:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile möödus 52 aastat Lhasa ülestõusust, mille käigus hukkus tuhandeid tiibetlasi ja millega Tiibet jõuliselt Hiina punavõimu poolt allutati. Kurba tähtpäeva, mida tiibetlased üle maailma alati tähistavad, tuletas eile kõnekalt meelde mees, kes ise nende sündmuste järel oma kodumaalt Indiasse põgenes.
Nobeli preemiaga pärjatud usujuhil, 14. dalai-laamal Tenzin Gjatsol oli maailmale sõnum – ta teatas, et loobub Tiibeti poliitilise juhi rollist.
75-aastase mehe otsust võib loomulikult mõista. Ta on kogu oma elu võidelnud inimõiguste ja demokraatia nimel. Uus dalai-laama määratletakse iidse traditsiooni järgi ümbersünni järel, tema täisealiseks saamine, juhiks kasvamine võtab aega.
Tiibetlased vajavad aga poliitilist esindatust ning peljatakse, et Hiina võib tekkivat puhvrit enda huvides ära kasutada. Pekingi ambitsioonide tõenduseks võiks tuua kas või dalai-laama eilse sõnumi terava tõlgenduse – keskvõim kirjeldas seda kui «järjekordset trikki rahvusvahelise üldsuse petmiseks».
Iseküsimus on aga, kas dalai-laama selline samm ka tegelikkuses aitab kaasa tema lootustele ja unistustele, et Tiibetile õnnestub välja võidelda autonoomia. Kes astub tema asemele? Kas ta suudab kujuneda vääriliseks liidriks?
Dalai-laamast on viimasel ajal päris palju räägitud ka Eestis. Peagi seisab ees tema kolmas Eesti-külastus ning juba räägitakse, kes meie poliitilisest eliidist oleks valmis temaga kohtuma.
Ajal, mil Hiina rahaline ja poliitiline mõjuvõim maailmas kasvab. Meie poliitikud on korduvalt kinnitanud, et peavad teatud väärtusi tähtsaks, ning seda on neile meelde tuletanud ka mitmed arvamusliidrid. Niisiis, meest sõnast…
Eile avalikustati meie piirkonna mainekaima välispoliitikaürituse, Lennart Meri konverentsi läbiviimise aeg. Tänavu mais viiendat korda peetava konverentsi üldpealkiri on seekord «Making values count» (andes väärtustele kaalu, ingl k), mis korraldajate kinnitusel viitab nii 20 aasta möödumisele Nõukogude Liidu lagunemisest ning Balti riikide iseseisvuse taastamisest kui ka Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikides vallandunud rahutustele.
Samasuguses väärtuste kontekstis tasuks mõelda ka tiibetlastele. Meie ju ei taha, et maailm meid oma minevikuga tükkis unustaks. Või pragmaatilistel kaalutlustel lihtsalt teatud asju mäletada ei tahaks.