Kadri Veermäe.

FOTO: Postimees

Pühapäeval valiti ootuspäraselt Saksamaa uueks presidendiks endine sotsist välisminister Frank-Walter Steinmeier, kuid viimase aja tormilised sündmused varjutasid rahuliku ja ette teada tulemusega protseduuri sootuks.

Nii toimus möödunud nädalal kiiruga pealesunnitud leppimine: kristlike demokraatide (CDU) juht ja liidukantsler Angela Merkel ilmus Münchenis rahva ette koos Baieri sõsarpartei juhi Horst Seehoferiga ning mõlemad kinnitasid, et sügisestele valimistele minnakse ühtse löögirusikana. Nagu nüüd teada saime, toetab Baieri kristlik-sotsiaalne liit ehk CSU sügisestel valimistel üksmeelselt kantslerikandidaadina Merkelit. Sama Merkelit, keda nad alles novembris toetada ei saanud, sest parteide vahel valitsesid sedavõrd suured erimeelsused.

Saksa parlamendivalimised paistsid tulevat igavad, ei midagi üllatavat: sotsid esitavad mingi kantslerikandidaadi, kes lõpuks kaotab, Merkel panustab lähenemisnurgale weiter so ehk «samamoodi edasi» ning kõlab palju juba tuttavat juttu pensionitest, sisejulgeolekust ja tervishoiust. Eelmisel kuul teatas aga endine europarlamendi president Martin Schulz, et on valmis sotside esinumbriks saama. See lõi kaardid põhjalikult segi.

Juba enne oli teada, et Schulz on populaarne, kuid nüüd räägitakse Saksa meedias lausa Schulzi kultusest, Schulzi haibist ja Schulzi fenomenist. Sellises stabiilses poliitilise kliimaga riigis nagu Saksamaal mõjus ka sellenädalane teade, et ühe küsitluste järgi on sotsid Merkeli parteist ette läinud, väikse maavärinana.

Piirjooni hakkab võtma hoopis teine stsenaarium, millega kaasneb teadmine, et Angela Merkel ei pruugigi olla võitmatu, nii ebareaalne kui see ka ei tundu. Migrantidele piiri avamine 2015. aastal andis hoobi Merkeli populaarsusele, kuid tagantjärele võib öelda, et see taastus suhteliselt kiiresti. Ka parempopulistid oma lõputu moslemi- ja pagulasvastase jutuga tundusid korraks ohtlikumad, kui nad nüüd paistavad.

Praegu on aga Merkeli seis veidi hapu. Tema erakond CDU oli nimelt eeldanud, et suuremat valimiskampaaniat sel aastal tegema ei pea, kuid paari viimase nädalaga on selgeks saanud, et nad hakkavad reelt maha kukkuma. Seetõttu tuligi korraldada suur üksmeelekohtumine CSUga, sest tüli kahe liitlase vahel on viimane asi, mida vaja on. Olukorra tõsidust näitab seegi, et erimeelsused unustati korraks ära – nimelt nõuab Seehofer, et riiki hakataks laskma 200 000 asüülitaotlejat aastas, Merkel on aga tugevalt selle vastu. Ka laupäeval ei suutnud ta siiski jätta ütlemata, et ei usu end selles küsimuses meelt muutvat.

Schulz kehastab Saksa poliitikas praegu värskust ning tema kõrval näeb stabiilne Merkel välja veidi närtsinud. Nüüd läheb võitluseks iga sakslase hääle pärast, sest seekord pole tulemus ette teada. Merkeli toetus on küll siiani suur, aga alistamatu ta enam pole.