Maardu mõis.

FOTO: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Nii palju kui Eestil on taasiseseisvuse ajal olnud presidente, nii palju on olnud sekeldusi presidentide kinnisvaraga. Need oleksid olnud olemata, kui Eesti presidendil oleks residents, kus ta saab oma esindusülesandeid täita, muuhulgas väliskülalistega kohtuda ja üritusi korraldada, ning mille omanikuks oleks riik ja mida antaks edasi ühelt presidendilt teisele. See välistaks tulevikus olukorra, kus keegi saaks ametist lahkudes maksumaksjatelt kingituseks sauna ja keegi teine talu.

Esimesel iseseisvusajal oli riigivanema ja hiljem presidendi residentsiks Kadrioru loss, kus tänapäeval asub Eesti Kunstimuuseumi filiaal ning mis omal ajal oli pinnalt suurem nii mõnegi suurriigi peaministri töö- ja ametiruumidest. Praegu pole Eesti presidendile tarvis mitte midagi Elysée palee ega Camp Davidi sarnast, vaid lihtsalt normaalseid töö-, elu- ja esindusruume, sest nn Kadrioru presidendiloss on 1930. aastatel ehitatud siiski presidendi kantseleiks ja selle töötajate ametikorteriks, mitte nende funktsioonide täitmiseks, mida see ideaalis praegu täitma peaks.

Selles mõttes on kurb, et Kersti Kaljulaid loobus endise Kochide perekonna suvemõisa muutmisest presidendi residentsiks, sest see oleks tähendanud, et tulevikus ei saaks korduda episoodid, mis on juhtunud tema eelkäijate ajal, puuduks ka vajadus kulutada mitukümmend tuhat eurot maksumaksja raha tema enda kodu turvanõuetega vastavusse viimiseks.

Muidugi on tore olla tagasihoidlik, kuid ei tohi olla ükskõikne, nagu kirjutas kunagi Voltaire. Eespool kirjeldatud probleemid seoses presidendi esindus- ja tööruumidega ei kao iseenesest kuhugi, nagu ka oht, et tulevikus ei kordu häbiväärsed JOKK-skeemid, mis ametisolevate presidentide kinnisvaraarendusi on Eestis ümbritsenud.

Seepärast on tarvis Eesti presidendi residentsi-küsimus tulevikus siiski lahendada. Kui Kaljulaid lükkas tagasi ettepaneku rajada see Liberty suvemõisa looduskaunis Rocca al Mares, siis võiks ju kaaluda näiteks Eesti Pangale kuuluva ja praegu võrdlemisi odavalt müügis oleva Maardu mõisa soetamist selleks otstarbeks. See on üks kaunimaid, asub Tallinna külje all ja on hea juurdepääsuga kesklinnale ning sobiks Eesti tulevastele, aga miks mitte ka praegusele riigipeale esinduspinnaks hästi.

Maardu mõis võiks vabalt olla Eesti presidentidele paigaks, nagu Kultaranta on Soome omadele. Kus poleks häbi vastu võtta ei Rootsi kuningat ega selle juures asuvas pargis vabamas õhkkonnas suviti juttu ajada ÜRO peasekretäriga või mõne suurriigi presidendiga. See oleks ka parem koht taasiseseisvuspäeva vastuvõtu korraldamiseks ja teisteks avalikeks üritusteks, mis praegu Kadrioru roosiaias on.