Arutelu: mis on hariduse suurimad väljakutsed?

Klass. Pilt on illustratiivne. Foto: Elmo Riig / Sakala

Alanud aasta valguses vaatame, millised on hariduse kõige suuremad väljakutsed, ja mis põhiline – lahendused nendele. Selleks kohtusid «Noored kooli» üheksanda lennu osaleja ja Kiviõli I keskkooli ajalooõpetaja Jüri Käosaar ja «Noored kooli» vilistlane ja Muraste kooli direktor Priit Jõe, haridusministeeriumist Irene Käosaare ja Swedbankist Priit Perensiga, kes mõlemad jagasid oma lähenemisi haridusele, vastavalt nii riigi- kui ka äriettevõtte seisukohast.

VAADE I.

IRENE KÄOSAAR: koolikeskkond peab motiveerima õppima ka õpetajat

Millised on täna hariduse kõige suuremad arenguvajadused ja väljakutsed?

Suurim väljakutse on, et kool oleks avatud ja kaasav ning arvestaks nii ühiskonna muutuste kui ka üksikisikutega, kes tegutsevad selles koolis iga päev – õpilased, õpetajad, lapsevanemad, juhtkond, kogukond.

On oluline, et kõik (rõhk sõnal «kõik») õpetajad mõistaksid, kui suur roll on neil noore inimese kujundamisel. Et nad märkaksid kõiki õpilasi ja aitaksid toetada just neid õpioskusi, mis on igale konkreetsele lapsele omased.

Ja et õpetajad väärtustaksid iseenda tööd ja et koolides kujuneks õpikeskkond, mis motiveerib seal õppima nii õpilast kui ka õpetajat – justnimelt õppima ka õpetajat –, sest see on õpetajaameti üks suuri boonuseid, et pead pidevalt koos oma õpilastega õppima ja arenema.

Kuidas see mõjutab õpetaja rolli?

Õpetaja on eeskuju, väärtuste kandja ja õpikeskkonna looja ning loomulikult ka aineteadmiste edastaja, aga see viimane peab olema lõimitud eelnevatega.

Õpetajate enesehinnangu tõstmisel, ja nagu näitavad uuringud, on just see meie mure – õpetajate enesehinnang on oluliselt madalam kui ühiskonna hinnang õpetajatele –, peavad oma osa mängima nii poliitikud, haridusametnikud, aga kindlasti ka õpetajad ise.

Koolitund. Foto on illustreeriv. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Mida te veel esile tooksite?

Tasakaalu leidmine aineteadmiste ja õpilaste sotsiaalsete oskuste ning loovuse arendamise vahel on samuti üks olulisi momente nii riiklikus hariduspoliitikas kui koolide tasandil.

Iga kord kui avalikustatakse järjekordsed PISA tulemused, algab vaidlus, kas võiksime nüüd korraks uhked olla või peaksime hakkama kohe otsima, kus meil see vajakajäämine ikka on. Mina arvan, et peaksime tegema nii üht kui teist.

Ehk siis just see küsimus, kuidas leida tasakaal, et aineteadmised oleksid head – ja siin pean silmas ka seda, et nad oleksid seostatud ja praktiliselt mõtestatud –, sest nendeta ei teki laiemat arusaamist maailmast ja selle toimimisest, ja samas, et õpilased tahaksid sealjuures käia koolis ning oskaksid suhelda, ennast analüüsida; oleksid empaatilised, loovad ja sallivad.

Õppimine ei pea ega saagi olla alati lihtne, sageli nõuab see pingutust ning enese kokkuvõtmist. Küll aga saab õppimine olla põnev ja arendav, kui sellel on selge siht ning väljund. Ja see siht ning väljund peab olema mõistetav ka õpilasele, mitte ainult õpetajatele või lapsevanemale – jah, eelkõige just õpilasele, sest muidu ei toimu ka tegelikku õppimist.

Milliseid lahendusi te näete?

Õpetajate koolitus peab muutuma – see protsess on juba käimas, aga arenguruumi on veel küllaga. Mina usun kõige enam teiste kogemuste kuulamisse ning üksteiselt õppimisse – ehk siis õpetajate koolitust peaks toetama aina enam erinevad võrgustikud. Õpetaja õpib teiselt õpetajalt, koolijuht teiselt koolijuhilt. Õpetajate ja koolijuhtide vahetused on meil juba tavaks saamas, aga võiksid olla veelgi levinumad.

Kahjuks näitavad õpetajaid puudutava uuringu TALIS tulemused, et Eesti õpetaja on esirinnas läbitud koolituste mahus, kuid kahjuks ei rakenda sageli koolitustelt omandatud. Samuti näitab uuring, et Eesti koolis ei ole üksteise tundide külastamine tavapärane praktika – ometi on just kolleegi tundide vaatamine ja pärast nende üle koos arutlemine üks tõhusamaid võimalusi uusi mõtteid saada ka oma töö mitmekesistamiseks.

Kuhu suunas liigub õppimine?

Õppimine on aina enam ja enam liikunud kooli seinte vahelt välja ning see protsess peab jätkuma. Kogukond, ettevõtjad, lapsevanemad peavad olema aina enam üks osa õpiprotsessist ning toetama nii õpilast kui õpetajat.

Praktikapäevad mõnes kodukoha ettevõttes, õuesõpe, projektõpe – need on vaid mõned üksikud näited meetoditest, mida peaks aina enam koolides kasutusele võtma.

Kellest saavad need muutused alguse?

Koolijuhid on paljuski võtmeisikud meie hariduse arengus – nemad on need, kes loovad ja toetavad koolis väärtuseid ja koolikultuuri. Õpetaja üksi ei tule muudatustega sageli toime – tal peab olema toetus ja poolehoid, eriti esimestel aastatel.

Ootame kooli rohkem noori – selleks aga, et nad tuleksid, peavad nad tundma, et neid oodatakse – nii haridussüsteemis tervikuna kui selles konkreetses koolis, milles tööle asutakse.

Loomulikult peab ka õppekava arendus käima uuendustega kaasas – suurem vabadus ja vastutus koolile ja õpetajatele, kuid samas riiklikult tugi nii õppekavas etteantud suundade ja võimaluste – mis peaksid olema tasakaalus nii, et nad toetaksid, aga ei takistaks iga kooli õppekava erilisuse arendamist – elluviimisel. Riik, kooli omanik ja kool on juba ja peaksid olema veelgi enam head partnerid ja kriitilised sõbrad, kellel on üks selge eesmärk ja see on meie kõigi õpilaste areng ja heaolu. Ehk siis, koostöös peitub jõud!

VAADE II.

PRIIT PERENS: Võiksime julgustada rohkem inimesi paariks aastaks kooli tulema ja seda igas eluetapis

Millised on täna hariduse kõige suuremad arenguvajadused ja väljakutsed?

Äärmuste toetamine on oluline teema. Tegeleme väga hästi keskmise lapsega. Kui kaldud aga kummalegi poole välja, on asi keerulisem. Kuigipalju veel tegeleme nendega, kes hakkama ei saa, kuid andekatega me erinevatel põhjustel ei tegele ning nendega mittetegelemine ei paista ka esmapilgul kuidagi välja. 

Milliseid lahendusi te näete?

Tegemist on ehk laiemate lahendustega, aga need mõtted adresseerivad ka andekate arendamise küsimust.

Esiteks on tegu õpetaja enda süüme peal toimiva asjaga. Siin seos ka õpetaja enesehinnanguga –  kas ta usub, et suudab jõuda nii mahajäänute kui ka andekateni.

Teiseks on oluline üleüldine hariduse väärtushinnangute tõstmine ja hariduse prioritiseerimine üldisemalt ühiskonnas.

Kolmandaks on oluline õpetajakutse kui ameti ja materiaalse hüvitise kombineerumine. Õpetajakutse suurimaks mureks on täna see, et tegu on n-ö eluaegse ametiga. Haridussüsteemis võiks olla enam mobiilsust, rohkem suhestumist teiste eluvaldkondadega. Lisaks võiksid ka õpetajad ise kogeda rohkem erinevaid võimalusi oma aine praktiliseks edasiandmiseks. Oma ainet õpetatakse aastaid, kuid ei osata seda reaalse eluga siduda. Eraldi teema on saadav palk.

Palju on räägitud reaalainete õpetamisest ja Eesti õpilaste tulemustest. Kuidas see teie jaoks paistab?

Matemaatika mõistmine vajab tegelemist. Teadmised loodusteadustes, eriti matemaatikas, võiksid elluastujatel olla palju paremad. Testitulemused  ja ülesannete lahendamine on üks asi. Aga pean siin silmas eriti matemaatika kui keele sisulist mõistmist, mitte niivõrd konkreetse ruutvõrrandi lahendamisoskust, kuigi ka see on vajalik. Matemaatikatunnis on vähe selgitamist, mida mingid arendused sisuliselt tähendavad, kuidas neid reaalses elus rakendada saab.

Mida peaksime tegema?

Esiteks tuleks lahendusi otsida juba põhikoolis, sest kui kokaks mineja ei mõista kuidagi, et ta vajaks matemaatikat, siis on juba hilja.

Teiseks võiks matemaatika programmi õppekavas laiendada.

Kolmandaks tuleks enam mõtestada humanitaar- ja reaalvaldkonna ühenduskohti, näiteks keele analüüsi tehakse ka statistika põhjal.

Matemaatika. Pilt on illustreeriv Foto: Garry Moore/picture alliance / moodboard

Reaalainete kõrval on aga ju oluline ka humanitaarvaldkond?

Ma ütleksin, et peame tegelema loovuse arendamisega. Tegu pole vaid Eesti probleemiga, vaid koolisüsteemi on loovuse pärssimine mingil määral sisse kirjutatud. Ma ei tea, kuidas arendada loovust, kaotamata samal ajal süsteemse õppe ja faktiteadmiste osas. Kas näiteks kirjandustunnis peavad olema «õiged vastused»? Sageli küsitakse, mida te arvate, kuid oodatakse siiski «õigeid vastuseid».

Kas seda saab muuta?

Peaksime kasutama rohkem erinevaid loovust arendavaid vahendeid ja tehnikaid. Kindlasti ei tohiks olla näiteks joonistamises või teistes loovainetes õigeid ja valesid lahendusi. Et näiteks siis, kui kass on sinine, saad kehvema hinde, sest siniseid kasse ju olemas pole.

Teiseks tuleks kindlasti panna rõhku ka protsessi kui sellise nautimisele. Oluline on, et mõlemad pooled saaksid toimuvast rõõmu tunda. Oleme ühiskonnana väga tulemusele orienteeritud, kuid unustame tihti ära protsessi. Tulemus on hetkeline väärtus, kuid nautima peab ka protsessi ennast, sest siis on võimalikud ka loovad tulemused.

Kuidas hindate – kas ühiskond väärtustab täna õpetajaid vääriliselt?

Suhtumine õpetaja kutsesse peab paranema. Õpetajaamet ei tohiks olla ainus võimalus ja ühesuunaline karjääritee. Võiksime julgustada rohkem inimesi paariks aastaks kooli tulema ja seda igas eluetapis. See võimaldab tuua kooli rohkem praktilist teadmist ja lähenemist. Näiteks tuleb insener, kes räägib sellest, kuidas sildu päriselt ehitatakse. Või merebioloog oma ameti eripäradest. Või ka pankur sellest, kuidas ettevõtted ja majapidamised panga poolt vaadates välja näevad.

Pensionärid. Pilt on illustratiivne / Scanpix Foto: SCANPIX

Kuidas saada rohkem erinevaid inimesi kooli?

Esiteks pakun välja «Vanad kooli» programmi lisaks tänasele «Noored koolile». See tähendab, et inimesed, kes on peagi pensionile jäämas, võiksid kaaluda mõneks ajaks täis- või osaajaga õpetajakutse pidamist. Need inimesed tooksid oma hindamatu elu- ja töökogemuse kooli. See aga eeldaks põhjalikku pedagoogilist ja metodoloogilist tuge inimestele, kel oleks soov minna kooli õpetama.

Teiseks on oluline tööaja paindlikkus. Täiskohaga õpetajaks hakkamine ei pruugi motiveerida teiste erialade spetsialiste, kuid kaks korda nädalas koolis tunde anda oleks hoopis teine lugu.

Kas tooksite välja veel midagi, mida koolis parandada saaks?

Väga oluline on lastele enda tulevikust visiooni loomine. Kodu ja kool peaks suutma õpingute käigus tekitada õpilastes arusaama põhjus-tagajärg seostest ja sihtide seadmistest. See peaks omakorda aitama vastata küsimusele «Mis saab minust pärast kooli lõppu?», et inimene ei tuleks koolist välja teadmatuses, mida oma eluga edasi teha. Seda tuleks igal juhul proovida teha koostöös koduga.

---

Mullu kümne aastaseks saanud «Noored kooli» programm viib võimekad ülikoolilõpetajad ja erialaeksperdid vähemalt kaheks aastaks koolidesse õpetajana tööle. Samal ajal läbivad osalejad koolitusi ja kujunevad programmi jooksul aina paremaks õpetajaks ning eestvedajaks oma kogukonnas.

Pärast programmi lõppu jätkavad rohkem kui pooled neist õpetajana. 80 protsenti «Noored kooli» kogukonnast panustab ka edaspidi erineval moel haridusvaldkonda.

«Noored kooli» programmi saab kandideerida kuni 16. märtsini «Noored kooli» kodulehel.