/nginx/o/2015/03/11/3860609t1h4e65.jpg)
Tänases Postimehes ütleb Ukraina üks targemaid ja tasakaalukamaid politolooge Vladimir Fessenko, et Ukraina peamine probleem, mida vähesed pidavat Euroopas mõistma, pole vanades poliitikutes, vaid selles, et Ukraina ühiskond on väga konservatiivne. «Selles on draama. Maidanil võitis aktiivne vähemus, aga valimistel võidab konservatiivne enamus,» räägib Fessenko.
Minu arust on selles Fessenko mõttes oluline sõnum ka Eestile. Tagantjärele oluline.
Ukrainas käies on mind juba mõnda aega saatnud mõte, et kas see osa Eesti inimestest, kes hääletasid 1992. aastal riigikogu valimistel Isamaa, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Mõõdukate poolt, said tollal ise ka aru, kui julge ja õige otsuse nad tegid? Kokku tegi see 40 protsenti valijatest, millest piisas valitsuse moodustamiseks.
(Ajaloolise huvi pärast lisan siia ka nende esikolmikud tollastel valimistel: Isamaal Mart Laar, Matti Päts ja Paul-Eerik Rummo, ERSP-l Jüri Adams, Viktor Niitsoo ja Ants Erm ning Mõõdukatel (praegused sotsiaaldemokraadid) Marju Lauristin, Ivar Raig ja Andres Tarand. Nagu näha, on rivis veel vaid üksikud.)
Toonitades Eesti suhtelist edukust võrreldes Läti ja Leeduga, rääkimata juba teistest endistest liiduvabariikidest, tuuakse alati esimese asjana esile Mart Laari valitsuse julgust teha radikaalseid otsuseid.
Kõik õige. Aga Ukrainas olen ma aru saanud, et tegelikult tuleks esimese asjaoluna välja tuua just nende 40 protsendi Eesti elanike analüüsivõimet, tarkust ja julgust, kes andsid neile voli Eesti elu radikaalselt muuta.
Kujutagem ette, kui Eesti valija poleks tollal olnud nii julge ja arukas ning Eesti oleks saanud tingliku Tiit Vähi ja Edgar Savisaare koalitsioonivalitsuse. (Paralleeliks ka nende tollane esikolmik: Kindlal Kodul (tulevane Koonderakond) Riivo Sinijärv, Ülo Vooglaid ja Heido Vitsur ning Rahvarindel (tulevane Keskerakond) Savisaar, Krista Kilvet ja Olev Anton. Rivvi jäänuid veelgi vähem.)
Muutused poleks ilmselt olnud nii kiired. Tagantjärele tark olles ning saatusekaaslaste kogemust vaadates aga olidki kõige tähtsamad need esimesed paar aastat, kui Eesti arengule anti võimas kiirendus. Ülejäänud aastad on Eesti põhimõtteliselt liugu lasknud Laari esimese valitsuse arvelt. See 1992. aasta valik oli nagu pensionifondi loomine: tähtis on varakult koguma hakata, siis on rahakogumise võimendusefekt suurem.
Nii et kui panna mälestuskivi Eesti õigete valikute auks 1992. aastal, siis ma pühendaks selle just nimelt kõigile 185 000-le Isamaa, Mõõdukate ja ERSP valijale.
Ukraina praegusel arengul on aga ka oluline sõnum Eestile edaspidiseks. Riigi institutsioonide usaldust peab hoidma rohkem kui kullatera ning igasugust rünnakut nende sõltumatusele peab iga Eesti elanik võtma isiklikult.