T, 27.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Saartsi vastus Vahtrele: ühispinda meil ei ole, kuid akadeemiline ignorantsus ei saa olla vabandatav

Tõnis Saarts
, Tallinna Ülikooli üldpolitoloogia lektor
Saartsi vastus Vahtrele: ühispinda meil ei ole, kuid akadeemiline ignorantsus ei saa olla vabandatav
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 23
Tõnis Saarts
Tõnis Saarts Foto: Peeter Langovits

Ajaloolase ja poliitiku Lauri Vahtre reaktsioon (PM 07.02. 2017) minu hiljuti Sirbis ilmunud artiklile (Sirp 03.02.2017), mis kõneles Edgar Savisaare rollist tänase Eesti poliitika kujundamisel, oli terav. Tõtt-öelda ei eeldanud ma artiklit kirjutades, et see kedagi nii tugevalt ärritada võiks, kirjutab politoloog Tõnis Saarts.

Sedastasin artiklis enda meelest juba ammu teada-tuntud arusaamu ja esitasin lihtsalt uue variatsiooni teemal «Savisaar võiks olla Reformierakonna auesimees», tehes seda sotsiaalteaduslikumas ja teoreetilisemas võtmes kui tavaliselt kombeks.

Näib, et lootust meil Vahtrega ühispinda leida ei ole, sest me lähtume täiesti erinevatest maailma nägemise viisidest (ehk paradigmadest), mille aluseeldused ei kõla teineteisega mitte kuidagi kokku. Meie vaidlus on nagu kreatsionisti ja evolutsionisti debatt – üks lähtub usust, et maailm on Jumala loodud ja teine Darwini evolutsiooniteooriast. Siit lihtsalt ei saagi eeldada kokkulepet. 

Kui mina lähtun konstruktivismist (ühiskondlik reaalsus on meie peas ja läbi eri kõnelemisviiside ehk diskursuste, konstrueeritud), siis Vahtre on essentsialist (kõikidel asjadel on oma eripärane kaasasündinud olemus ja loomus). Pealegi vaidlustab Vahtre minu seisukohti pigem kui poliitik, minu artikkel oli aga kirjutatud ühiskonnateaduslikus võtmes. Needki perspektiivid pole ühitatavad.

Vahtre süüdistused

Nüüd aga mõningate Vahtre vastuartiklis osundatud süüdistuste juurde. Vahtret ärritas ennekõike see, et minu artiklist võis välja lugeda, nagu peaksin ma tänast Eestit paljuski venevastasele ideoloogiale ülesehitatuks. Kindlasti ei mõelnud ma siin seda, et tegemist oleks justkui ametliku ideoloogiaga, mis leiaks kajastust põhiseaduses ja muudes ametlikes õiguslikes dokumentides. Nii see kahtlemata ei ole ja ühes läänelikus demokraatlikus riigis ei saakski olla, et ühe rahvusgrupi õigusi piiratakse puhtalt etnilisel alusel.

Savisaarest sisevaenlase kuju maalimine ja veneohu isikustamine just tema kaudu, on lubanud venepelglikkust meie sisepoliitikasse palju enam sisse tuua ja sellelt poliitilist profiiti lõigata, kui see muidu oleks olnud ehk võimalik.

Minu mõttekäigu tuum seisnes pigem selles, et mitteametlikul tasandil ja seda eriti poliitilises mõõtmes, on Venemaale vastandumine ja venekartlikkus taasiseseisvunud Eesti enesetunnetuses ja identiteediloomes väga olulist rolli mänginud. Jah, loomulikult, paljuski on meie Venemaa-pelgus objektiivsetel alustel täiesti mõistetav ja seda eriti nüüd, peale Krimmi ja Ida-Ukrainas toimunut. Kuid meedial ja poliitikutel on alati valikukoht, kui tugevalt nad ühtedele või teistele ühiskondlikele hirmudele rõhuvad või nende pealt poliitilist kapitali korjavad.

Minu väite tuum oligi selles, et Savisaarest sisevaenlase kuju maalimine ja veneohu isikustamine just tema kaudu, on lubanud venepelglikkust meie sisepoliitikasse palju enam sisse tuua ja sellelt poliitilist profiiti lõigata, kui see muidu oleks olnud ehk võimalik.

Kui Vahtre üritab väita, et Eesti poliitikas ja avalikus ruumis on Venemaa-kartus mingi marginaalne nähtus ja vähetähtis kõrvalteema, siis mina sellega ei nõustu. Piisab vaid igapäevase meediapildi jälgimisest, kui saab selgeks, et Venemaaga seonduv ja veneoht on Eesti kaasaegses poliitilises diskursuses keskne element. Selle viitamine pole Kremli propagandale kaasalaulmine, vaid silmahakkava tõsiasja konstateerimine.

Vastandumine on paratamatus

Identiteediloome käib väga paljuski läbi vastandumise: selleks, et paika panna, kes oleme «meie», tuleb defineerida, kes on need «teised». See on paratamatus (ja mitte häbenemise koht), et väikerahvad ehitavad enda identiteeti üles paljuski oma endistele rõhujatele või vägevatele naabritele vastandudes ja neist «vaenlase» narratiive luues. Erinevalt Vahtrest arvan ma, et neid narratiive just «luuakse», mitte et nad oleksid kuidagi iseeneseslikult olemas.

Identiteetide loomine on avatud protsess, kus tulemus pole selgelt ette määratud. Kuigi teatud määral on taasiseseisvunud Eesti identiteedi aluseks enda seostamine liberaalse Lääne-Euroopa väärtusruumiga (milles on oluliseks komponendiks ka sallivus vähemuste suhtes), uhkus oma demokraatlike institutsioonide üle, kultuurilise avatuse ja innovatiivse majanduse (e-riik ja ITK tehnoloogiad) esiletõstmine, siis ometi pole need meie identiteediloomes keskset positsiooni saavutanud. Venemaa-kartus ja minevikutraumadele keskendumine paistab olevat jätkuvalt palju olulisemad.

Kas rahvus siis on konstrueeritud või mitte?

Identiteetide käsitlemisese kaudu jõuame teise Vahtre kriitikapunktini. Nimelt pahandab Vahtret see, et ma olen konstruktivist ja väidan, et rahvus, identiteedid, meie maailmanägemuse viisid jne on konstrueeritud, ehk lihtsamalt öeldes sündinud meie peas ja kujunenud ühiskondlike arengute, kokkulepete ja diskursuste kaudu. Niisiis pole olemas eestlust, või eestlast kui sellist: me ei sünni eestlastena ja pole olemas midagi, mida saaks nimetada olemuslikult eestlaslikuks (nagu väidavad essentsialistid). Eestlaseks saadakse, õppides neid kultuurinorme ja arusaamu ajaloost, mis mingil ajaperioodil eestluse tuuma moodustavad.

See, kuidas me eestlust täna mõistame, on miski, mis on meie peas mitmesuguste ühiskondlike diskursuste kaudu tekkinud ning ka seetõttu ajas muutuv ja ümberdefineeritav.

Ajaloolasena peaks Vahtre ju hästi teadma, et see kuidas mõistsid Jakobson ja Hurt eestlust, on nii mitmeski mõõtmes erinev sellest, kuidas me täna oma rahvusidentiteeti mõtestame. Sotsiaalteadlaste ülesanne ongi siinkohal näidata, millistest elementidest see eestlus koosneb, milliseid neist elementidest on üks või teine oluline ühiskondlik toimija (nt mõtleja või poliitik) esile tõstnud, millised ehituskivid aga kõrvale heidetud ja miks. Nii võib sotsiaalteadlane näiteks vastata küsimusele, miks 100 aastat tagasi oli eestluse nurgakivi talurahvaidentiteet, aga täna, 21. sajandil enam mitte, ning kuidas ja miks on see muutus toimunud, jne.

Ajaloolasena peaks Vahtre ju hästi teadma, et see, kuidas mõistsid Jakobson ja Hurt eestlust, on nii mitmeski mõõtmes erinev sellest, kuidas me täna oma rahvusidentiteeti mõtestame.

Sama on ka suhtumisega Venemaasse ja veneohtu. Vahtre kui essentsialisti jaoks on Venemaa suurriigina olemuslikult imperiaalne, vallutuslike ambitsioonidega, kuri ja vägivaldne naabrite suhtes. Sotsiaalse konstruktivismi seisukohast pole olemas mingit olemuslikku imperialismi või kurjust. Viidates Venemaa püüdele domineerida naabrite üle, saame me luua väga erinevaid alternatiivseid diskursusi: Venemaa kui vabastaja, Venemaa kui suurriik, mis peabki oma staatuse säilitamiseks end rahvusvahelises elus kehtestama, jne.

See, milline diskursus peale jääb, sõltub ajaloolisest sattumuslikkusest ja poliitilistest võitlustest. Näitena soovitan mõelda Briti imperialismile: täna vaatame me seda üsnagi teises võtmes kui Rudyard Kiplingu päevil.  

Minu käsitlus on üks paljudest

Sotsiaalne konstruktivism pole mingi alkeemia ja ebateadus, nagu väidab Vahtre. Piisab, kui avada mõnigi tõsisem sotsiaalteaduste põhikoolkondi või teadusfilosoofiat käsitlev õpik ja sealt leiab kindlasti hulga viiteid sotsiaalsele konstruktivismile.  Tegemist on suunaga, mis sotsiaalteadustes prominentsel kohal olnud juba pool sajandit.

Kui Vahtre ajaloolasena pole sellest mõttevoolust varem kuulnud, siis teadmatus pole minu meelest argument. Täpselt nagu pole ka argument see, kui Vahtre süüdistab mind selles, et ma rüütan oma väiteid «peenete välismaiste teoreetikute» keelde ja ajan sellega noorel põlvkonnal pea sassi. Minu artiklis viidatud Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe on vägagi tunnustatud poliitilise teooria korüfeed. Raske on ette kujutada, et keegi õpib täna poliitikateadusi ja pole neist (vähemalt magistritasandil) midagi kuulnud.

Minu hinnangul saab sisukat intellektuaalset vaidlust pidada siis, kui mõlemad tunnevad seda ainest, mille üle vaidlus käib. Siinkohal jääbki mulle arusaamatuks, kas Vahtre üritab minuga debateerida kui õpetlane või kui poliitik. Kui ta ründab mind kui poliitik, siis asi on mõistetav: meie vaated ongi väga erinevates skaala otstes. Kui ta kritiseerib mind kui teine akadeemilise taustaga persoon, siis oleks elementaarne, et enne kriitilise artikli kirjutamise juurde asumist tehakse ära kodutöö: uuritakse järele, millistest teooriatest ja koolkondadest üldse juttu on, millised on kõnealuste toreetikute tuumväited jne. Ignorantsus pole akadeemilises maailmas argument.

Siinkohal jääbki mulle arusaamatuks, kas Vahtre üritab minuga debateerida kui õpetlane või kui poliitik. Kui ta ründab mind kui poliitik, siis asi on mõistetav: meie vaated ongi väga erinevates skaala otstes.

Kui lõpetuseks tagasi tulla konstruktivistide ja essentsialistide vaidluse juurde, siis tegelikult on see vaidlus üsna mõttetu. Kummagi poole arusaamad sellest, kuidas maailm ja ühiskond alustasandil toimivad, on lihtsalt nii erinevad, et siinkohal ei saagi ühispinda tekkida. See on, nagu ma ka artikli sissejuhatuses mainisin, midagi kreatsionalistide ja evolutsiooniteoreetikute vaidluse sarnast: siingi ei saa olla keskpõrandale kokkutulekut. Seetõttu ei peetagi näiteks sotsiaalteadustes heaks tooniks, kui essentsialistlikul positsioonil olevad teadlased hakkavad ründama konstruktiviste teadustööd ja vastupidi. Lepitakse põhimõttega, et need vaated pole ühitatavad. Ja nii on see ka Vahtre ja Saartsi vaidlusega – tõde siit ei selgu, ühispinda ei ole ega teki.

Päris lõpetuseks võiks muidugi küsida, kas seda ühispinda ja lõplikku tõde oleks ikkagi tarvis. Minu käsitlus Savisaare rollist taasiseseisvunud Eesti poliitika kujunemisel on üks paljude hulgast, mida sellel temaatikal saaks kirjutada. Vahtrel on siin hoopis teine käsitlus – see pole õigem või valem kui minu oma, ta ongi lihtsalt teistsugune. Peagi võib välja ilmuda veel kolmas või neljaski autor, kes sama temaatikat sootuks teise rakursi alt lahkab… Ometi ei vabanda miski akadeemilist ignorantsust ja tahtmatust end enne vaidluse alustamist kurssi viia nende baaslähenemistega, mida vaidlustatakse.             

Märksõnad
Tagasi üles