/nginx/o/2014/04/24/2983488t1h3c5f.jpg)
Kujutlegem korraks, et mõni minister telliks Brüsselis või Frankfurdis komandeeringul olles oma hotellituppa ohtralt veini, käiks seejärel koos sõpradega popansambli kontserdil ja järgmisel hommikul lõõgastuks spaas. Arve tasuks Eesti maksumaksja. Kui selline asi avalikuks saaks, siis mitu päeva minister veel oma ametis püsiks?
Ma arvan, et ta lahkuks kiiresti ja peaks ka kogu lõbu oma taskust kinni maksma. Kui midagi sellist teeks eraettevõtja, siis tuleks tal maksuametile tasuda ka erisoodustusmaks.
President Toomas Hendrik Ilvese fännid on ilmselt juba vihaselt osatama hakanud, et ajakirjanik pole jälle aru saanud rahvusvahelise suhtlemise peensustest. Presidendi kantselei endistel töötajatel vabandusi jagus. Kantselei endine protokolliosakonna juhataja Piret Reintamm-Benno ütles «Pealtnägija» saatele, et massaažiarve võis olla hotellitöötaja eksitus ja tegelikult tasuti näiteks presidendiproua soengu eest.
Samasugune jutt käib Davosi 20 000-eurose hotelliarve kohta. Presidendi kantselei endine direktor Alo Heinsalu põhjendas, et mägikülas majutust leida ei ole lihtne, aga see, et Eesti president on regulaarselt üleilmselt tähtsale üritusele kutsutud, on väga suur asi.
Kui lugeda lääne ajakirjandusest artikleid, mis käsitlevad kõrgemate ametnike ülemäärast armastust kallite hotellitubade vastu, siis kordub kindel muster. Enesekaitseks kõlavad samasugused argumendid: töö on väga tähtis, odavamat hotelli ei olnud tiheda reisigraafiku tõttu võimalik saada, hotellitube vajati ka kohtumisteks.
Toomas Hendrik Ilvese krediitkaartide juhtum sunnib küsima, kui suure osa isiklikest kuludest võib poliitik või kõrge riigiametnik kanda kuludesse, et nende eest tasuks maksumaksja. Tõepoolest, alkohol käib suhtluse juurde. Tõepoolest, riigipead ei sobi suruda sajaeurosesse numbrituppa. Eesti riik ongi kallis. Kui püüda sammu pidada selle maailma vägevatega vanadest ja rikastest riikidest, lähevad seltskondliku suhtlemise arved veelgi suuremaks.
Davosi majandusfoorum on kahetise suhtumise ehe näide: oleme uhked, et meie president sinna kõnelema on kutsutud, aga tõmbame nina vingu, kui kuuleme, kui palju see maksma läks. Mis siis veel saaks, kui keegi võtaks vaevaks kokku arvutada, kui suur oli kogu Davosis käigu eelarve? Ameerika Ühendriikide presidendi ühepäevane visiit Brüsselisse mõni aasta tagasi maksis 1,5 miljonit dollarit.
Ilvese krediitkaartide loos on mu meelest esitamata põhiküsimus. Millist Eesti välispoliitilist eesmärki aitas sõit majandusfoorumile saavutada? Kui vastus sellele küsimusele on rahuldav, muutuvad kulud teisejärguliseks. Kuigi päriselt ei kao kulude teema kunagi, sest ka presidendi institutsioon peab arvestama rahva rikkuse ja riigikassa suurusega. Kellelgi pole õigust kulutada piiramatult.
Omaette küsimus on, kuidas seda mõõta. Milline hotellituba on liiga kallis? Mitmes pudel on juba liiast? Vastus on, et seda ei saagi mõõta konkreetse arvuga. Igal poliitikul tuleb ise otsustada, kas tellida riigi raha eest massaaži või mitte. Kas on oma rahva ees piinlik või mitte.
Ilvese puhul oleme saanud selgeks, et ei ole piinlik. Miski ei takista teda 150 000 eurot vabatahtlikult EASile tagastamast. Aga ometi ta ei tee seda, sest juriidiliselt on kõik korrektne. Ärma toetusraha ümber toimuva valguses paistab iga tema ajal presidendi kantselei poolt krediitkaardiga ostetud hotellituba ja veinipudel juba liigse priiskamisena. Krediitkaart on panga antud usaldus, et kunagi maksad kulutatud raha tagasi. Usaldus ja läbipaistvus on võtmesõnad. Kui seda pole, siis pole miski muu enam tähtis.