Jaak Jõerüüt: Teabeamet tegeleb julgeolekulise vaimse tervisega

Jaak Jõerüüt Foto: Sander Ilvest

Teabeameti aastaraamatu puhul on juba omaette väärtuslik asjaolu, et rahvusvahelistest julgeolekuteemadest räägitakse selges emakeeles, kirjutab Jaak Jõerüüt.

Kõnekeelselt öeldakse harjumuslikult – Teabeameti aastaraamat. Kuid pealkirjaks on selgelt «Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas 2017» ehk viide analüütilisele tekstile, raportile. (Loodetavasti saab tuleval aastal lugeda analüütilist aastavaatlust, kus autor-asutuse nimi ongi juba sisuga adekvaatsem: välisluureamet) 

Sissejuhatuses annab ameti peadirektor Mikk Marran vajaliku lugemisspikri, mis tõmbab tutvujate ootustele ümber selge raami. Oluline on seejuures märkus, et «siinsed hinnangud ei pruugi kõikides detailides kattuda meie partnerteenistuste omadega». Kes iganes on pidanud analüüsima pidevalt ringlevat infomassi – nagu seda teevad ka Eesti diplomaadid –, see teab, kui erinevaid, lausa vastakaid järeldusi võib teinekord teha samade faktide alusel.

Nii on üsna oluline ka tolles spikris lause, mis ütleb selgelt, et «...julgeolekukeskkond Eesti ümber on viimaste aastatega muutunud järjest dünaamilisemaks ja keerukamaks, mistõttu võib avalike allikate alusel konstrueerida Teabeameti omadest erinevaid sündmustejadasid ja prognoose». Seda oleks kasulik kõigil keevaverelistel kõiketeadjatel omale kõrva taha kirjutada, kui nad võtavad avalikus ruumis osa mõnest äärest ääreni kõikuvast arvamustevahetusest poliitilistel või ajaloolistel teemadel, olgu selleks siis kasvõi infrastruktuurid, põgenikud või Konstantin Päts.

Võimatu on kuuekümne neljast leheküljest anda mõne tuhande tähemärgiga ammendav ülevaade, aga põhimine on ühemõtteline – Venemaa on meie julgeoleku peateema. Venemaad käsitletakse igast küljest, kaasa arvatud küberohud. Õnneks on siin-seal pressis juba ilmunud sisule pühendatud lühireferaate, ma ei pea kordama. Lõpupoole on napis mahus juhitud tähelepanu mõnele muule olulisele julgeolekuvaldkonnale: terrorirühmituse Islamiriik arengud ja Ida-Aasia.

Kindlasti on rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas veel mõndagi, mida selles raamatus ei leidu, aga mis parajasti mõne vaatleja meeli erutab, ent temaatiline valik ja prioriteetide hierarhia edastavad alati ka omaette sõnumeid.

Nii nagu mullugi, on raporti üks tugevus kirjapandu toon – rahulik, aga selge. Hüsteeriat ei ole, aga ka keerutamist mitte.

Kui midagi järgmisel korral lisaks tahaks, siis näiteks nende riikide nimesid, kus sellesarnaseid raporteid avalikkusele esitatakse.

On arvata, et inimesed, kelle igapäevatöös ei ole julgeolekutemaatika esikohal, kipuvad lugema ainult neid lehekülgi, mis tunduvad meid otseselt puudutavat, nagu «Mõjutustegevus Balti suunal». Kordan siiski üht tänapäeva põhitõde: meid puudutab nüüdisaegses maailmas kui mitte päris kõik, mis juhtub, siis siiski peaaegu kõik.

Selliste raportite üks pluss on muidugi see, et nad on head abilised info-ookeanis hakkama saamisel. Isiklikult oli mulle praegu üks huvitavamaid ja kasulikumaid peatükke «Olukord Venemaa regioonides», sest ka kahekümne neljast tunnist päevas ei piisa, et Mr Google’ilt kõike aktuaalset ise välja pressida.

Olles kirjanikuna harjunud vaatama kõikide tekstide algusi ja lõppe, sest nendel lausetel või lõikudel on tahes või tahtmata lugejale tugevam (alateadlik) mõju kui muudel, nopin välja ka selle raporti lõpulause: «Kim Jong-il oli valmis aatomipommivaba Põhja-Korea osas läbi rääkima ning eksisteeris teoreetiline võimalus Põhja-Korea ja USA vaheliseks rahuleppeks, kuid Kim Jong-un töötab selgelt tuumariigi staatuse suunas.»

Kui kauge või mittekauge Eestist tundub selle lause taustal Põhja-Korea, jääb igaühe intellektuaalse aparatuuri peilida.

Kõik julgeolekutemaatikaga tegelevad inimesed ka väljaspool Teabeametit on muidugi võimelised lugema võõraid keeli, milles ilmuv infolaam on määratu, ja seega leidub alati mõni skeptik, kes oma mätta otsast vaadates suudab pisendada eestikeelse mis tahes teemalise kirjasõna tähtsust – käiku lähevad «maailmaküla kombed» ja muud sellesarnased klišeed.

Olen täiesti vastupidise hoiakuga: mis tahes teemaline eestikeelne kirjasõna on see, mis hoiab koos riiki ja rahvust, on Eesti vabariigi vundament. Emakeelne mõtlemine ja keerukate probleemide puhul täpse sõnastuse otsimine on vaimne harjutus, mida ei ole mitte kunagi võimalik millegagi asendada. Lisaks, emakeelne sõna jõuab kõikideni – alati on olemas ja saab olema Eesti kodanikke, kes mõnel põhjusel ei valda piisaval määral võõrkeeli kõikides spetsiifilistes teemaniššides. Rääkimata sellest, et emakeele hoidmine ka julgeolekutemaatikat analüüsides on osa julgeolekulisest vaimsest tervisest.