Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/05/6313961t1hb936.jpg)
Reformid on rahva seas ebapopulaarsed, inimeste elatustase ei tõuse, korrumpeerunud ametnikud on endiselt ametis, kaua kestnud sõda kurnab, poliitikutes on tulnud pettuda, aga uus revolutsioon vaevalt midagi paremaks teeks. Nii kirjeldab Ukraina elu Kiievi üks hinnatumaid politolooge Vladimir Fessenko (58).
:format(webp)/nginx/o/2017/02/08/6321657t1h337e.jpg)
-Ukrainas on väga selgelt tunda rahulolematust. Vahet pole, kas rääkida Donbassi sõja veterani, kodanikuaktivisti, vana või noorega. Miks pole inimesed rahul?
Olen teiega nõus. Sotsiaalpoliitiliselt on olukord Ukrainas väga keeruline ja pingeline. Peamine rahulolematuse põhjus on lihtne ning see ühendab kõiki – nii neid, kes osalesid Maidanil, kui ka neid, kes seal ei olnud. See on halvenenud majanduslik olukord. Selle põhjus on omakorda sõda ning suhete katkemine Venemaaga. Kaubavahetus Venemaaga on kolme aastaga kukkunud kolm korda.
Sellele lisaks väga ebapopulaarsed otsused, nagu järsk korterikulude ja gaasihinna tõus. Inimeste pensionid on 1500 grivna (50 eurot) ja palgad 3000–4000 grivna kanti (100–135 eurot) ning siis tuleb sulle kommunaalarve 1500–2000 grivnat (50–68 eurot). See muidugi ärritab inimesi väga.
Veel üks probleem on selles, et pärast võitu Maidanil oodati kiireid muutusi paremusele. Aga muutused on olnud aeglased ja vastuolulised. Kõige parem näide on muidugi korruptsioon. Ma pole nõus nendega, kes väidavad, et praegu on korruptsioon samasugune või isegi kasvanud. President Viktor Janukovõtši ajal oli korruptsioon süsteemne ja organiseeritud – kõik maksid andamit. Nüüd on see palju stiihilisem ja sellest räägitakse rohkem.
Lisaks mängib suuremat rolli kontrast: inimesed on muutunud vaesemaks ning selle tõttu ärritab poliitikute rikkus neid rohkem. Võtame majanduslike huvide deklaratsioonid (esimest korda esitasid riigijuhid, saadikud ja tippametnikud need eelmisel sügisel – J. P.) – vajalik asi, et kontrollida ametnike ja saadikute sissetulekuid. Selgus, et neil on sadu miljoneid grivnasid ning miljoneid dollareid ja eurosid sularahas.
-Kas see tuli ukrainlastele siis üllatusena, et nende poliitikud on rikkad? Kõik ju teavad niigi, mida seal nüüd äkki ärrituda?
Muidugi. Inimesed hääletasid nende poolt, teades väga hästi, et tegemist on miljonäridega. Aga nüüd olid konkreetsed faktid ja see ärritas. Et on saadikuid, kellel on majad nagu lossid või siis kümnete majade viisi kinnisvara, aga sina elad kuskil hruštšovkas või pole sul sedagi. Just see kontrast ärritab.
Võitlus korruptsiooni vastu on muidugi aktiivsem, aga ühtegi tippametnikku pole korruptsiooni pärast vahi alla võetud. (Sügisel ametist lahkunud Ukraina politseiülema Hatia Dekanoidze väitel istub korruptsioonikuriteo eest Ukrainas vangis kõigest kuus inimest – J. P.) Kümmekond parlamendiliiget on küll uurimise all, aga see ei ole piisav.
Ühiskonnas on suur ootus puhastuse järele. Näiteks et kohtunikud vahetataks välja. Aga on Euroopa standardid, mille järgi kohtunikku niisama lahti lasta ei saa. Võid ta ametist minema ajada, aga tema annab hagi Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja suure tõenäosusega võidab. Selliseid näiteid on.
-Sama seis on ju politseireformiga – omal ajal lahti lastud miilitsad lasevad end tööle ennistada uude politseisse.
Õnneks mitte igal pool ning mitte massiliselt. Aga see on ka väga hea näide meie reformide kohta. Reforme on, aga neid viiakse ellu väga vastuoluliselt ja raskelt. Esimene reaktsioon uue politsei, eriti patrullpolitsei tänavale ilmumise järel oli ju väga toetav, aga praegu on juba näha pettumust, sest kõik näevad, et teedel on olukord halvemaks läinud. Inimesed ootavad rohkem karmust – liiklusmiilitsa moodi karmust.
Ühesõnaga reformid on ebapopulaarsed ning inimesed ei näe kuskilt, et nende elatustase tõusma hakkaks, korrumpeerunud ametnikud olid ametis ja on edasi. Lisaks väsimus sõjast ja suur pettumus poliitikutes.
Ukraina poliitika eripära on emotsionaalne tsüklilisus. Kõrged, järsku kerkinud ootused revolutsiooni ja võimuvahetuse ajal. Aga juba aasta pärast on «uute» reiting poole võrra langenud ja rahvas oma valitud presidendis väga pettunud. Nii oli kõigiga: Leonid Kravtšukist kuni Petro Porošenkoni. Sõda ainult tugevdab seda efekti.
Peale poliitikute ei usalda ukrainlased üldse ka riiki. Meie 25-aastase iseseisvuse jooksul on olnud vaid üks kord, kui usaldus (enamiku riigi institutsioonide vastu) ületas usaldamatust. See oli 2005. aasta kevadel, pärast esimest Maidani. Muidugi järgnes kiirelt pettumus.
Praegu on selles mõttes unikaalne olukord, et kui varem pettuti näiteks presidendis, siis usaldati vähemalt mõnda opositsioonipoliitikut. Praegu ei usalda kaks kolmandikku ukrainlasi üldse ühtegi poliitikut: ei võimu, ei opositsiooni. Sellist asja pole varem olnud. Ühelgi Ukraina poliitilisel jõul ei ole praegu 20-protsendilist toetust, vaid ainult kümne protsendi ümber.
-Ukrainlased ei saanud ju olla nii rumalad, et kujutasid ette, et teevad täna Maidani ja homme hakkavad hästi elama?
Ootused olid lihtsalt väga suured. Esimest korda juhtus see muide pärast iseseisvumise saavutamist 1991. aastal, kui valitses illusioon, et piisab NSV Liidust lahkuda, kui juba hakkamegi paremini elama, sest Ukraina on rikas maa. Unustati ära, et naftat ja gaasi tuleb edaspidi sisse osta.
-Nii et Ukrainale on see olukord juba tuttav?
Põhimõtteliselt küll. Ainus asi, et nüüd on veel ka sõda ning me oleme kaotanud territooriumi.
-Taga-Karpaatias Užgorodis ütles üks taksojuht mulle, et kogu Ukraina riik on üks blind trust, kui rääkisime sellest, et Porošenkol võttis kolm aastat aega, et müüa maha tehas Venemaal Lipetskis.
Hästi öeldud! Porošenko on hea näide. Kui aasta tagasi oli ukrainlaste ärrituse märklaud Arseni Jatsenjuk (Maidani-revolutsiooni üks liidreid, Ukraina peaminister 2014. aasta veebruarist kuni 2016. aasta kevadeni – J. P.), kes oli kõige vihatum poliitik, siis nüüd on selleks muutumas Porošenko.
See tehaselugu näitab Porošenko sisemist konflikti. Tema dilemma on selles, et ta on ühel ajal ärimees ja poliitik. Nagu selle lubadusega (lubas presidendivalimiste ajal, et müüb tehase Venemaal – J. P.). Ma olen kindel, et ta oleks presidendiks saanud ka selle lubaduseta. Lubas, aga pärast sai aru, et tal on raske seda täita. Rošen – see tuleb ju tema nimest, see ongi tema nimi. See oleks nagu müüa maha osa oma perekonnast.
Miks ta ei müünud kohe? Porošenkol oli veel 2014. aasta suvel lootus, et Putiniga õnnestub kokku leppida ja sõda lõpetada.
Teine Porošenko vastuolu on selles, et ta on korraga nii uus kui ka vana. Ma arvan, et ta siiralt soovib reforme ja et Ukraina muutuks euroopalikuks riigiks. Aga ta on poliitikuks kujunenud Leonid Kutšma (Ukraina teine president 1994–2005 – J. P.) ajal ning ta teab, et Ukrainas võimu säilitamiseks peab suutma mõjutada kohut, äri, parlamenti, kasutades selleks alati mitte just kõige demokratlikumaid meetodeid. Ta saab väga hästi aru, et kui tema inimene ei hakka juhtima peaprokuratuuri, siis hakkab seda juhtima Julia Tõmošenko või Igor Kolomoiski inimene. Ta kasutab tihti vanu meetodeid.
-Kas just see polegi Ukraina kõige suurem häda, et uut riiki, uut ühiskonda ehitatakse üles vana süsteemi inimestega, vananenud väärtuste kandjatega?
See on tugev konflikt. «Vanad» ei taha loobuda vanadest harjumustest, kaasa arvatud korruptsioonist. Meie peamine konflikt on poliitika ja äri vahel. Isegi parlamendis on pooled liikmed otse ärist või sellega tihedalt seotud.
-Kogenud korruptanti on võimatu ümber kasvatada.
Loomulikult. Aga revolutsiooniline meetod ei taga Porošenkole edu. Pealegi on ta rohkem evolutsionäär kui revolutsionäär. Ta on aeglaste, järkjärguliste muutuste pooldaja. Peamine probleem pole siiski endise aja poliitikutes, vaid selles, et Ukraina ühiskond on väga konservatiivne. Maidanil võitis aktiivne vähemus, aga valimistel võidab konservatiivne enamus.
No näiteks me sõdime Venemaaga, aga küsitlustes 15 protsenti inimesi vastab, et pooldab Putinit. Need 15 ütlevad otse välja, aga kui palju on latentseid? Veel vähemalt 15 või isegi 20 protsenti, kes on ambivalentselt Venemaa-meelsed. Jah, Venemaa tungis kallale ja on agressor, aga teises küljest elavad seal meie sugulased ja sõbrad ning lisaks oleme harjunud venekeelse või isegi nõukogude kultuuriga.
Praegu kõik arutavad Trumpi populismi, aga Ukraina on sellega ammu tuttav – populismi väga tugeva mõjuga. Nüüd on tekkinud sõjalis-patriootlik populism. Populistide põhilised valijad on maapiirkonna elanikud, kes on väga konservatiivsed.
-Milliseid väärtusi hindab Ukraina konservatiivne enamus?
See on segu rahvuslikust ja sotsiaalsest konservatismist, talupoeglikkusest ja poolfeodaalsetest harjumustest. Liberaalsete väärtuste, institutsioonide eitamine. Väga palju on nõukogulikku, poolsotsialistlikke väärtusi. Paternalistlik teadvus – riik peab meie eest hoolitsema. Riik peab andma sotsiaalse kaitse, aga kust raha võetakse, pole meie asi. Suurem osa Ukraina elanikest elab tänini selliste väärtushinnangute järgi.
Lisaks kriitiline suhtumine erastamisesse, ka maa müüki. Maamüügi vastu olemisel on muidugi veel ka majanduslikud põhjused. Farmerid on eraettevõtjad, aga mitte maaomanikud – nad rendivad. Neil pole raha maad välja osta. Nad kardavad, et kui maad lubataks müüa, ostavad suured firmad kõik kokku. (Maa müük on riigis külmutatud, moratooriumi on jupiti pikendatud juba üle 15 aasta. Praegune keeld kehtib 2020. aastani – J. P.)
Enamik ukrainlasi kaldub küll Euroopa poole. Aga see on konjunktuurne valik, nagu omal ajal otsustati iseseisvuse kasuks. Väiksem osa ühiskonnast, keskklass ja nooremad, soovivad euroopalikke institutsioone, õigusriiki, demokraatiat ja vähem korruptsiooni, aga suurem osa ühiskonnast tahab lihtsalt jõukamat järge.
-Kas sellest võib järeldada, et tõenäoliselt areneb Ukraina aeglaselt evolutsioneerudes?
Pigem küll. Kaks Maidani on juba olnud ning juba viimased kaks aastat arutatakse, kas tuleb ka kolmas. Eeldusi on, sest ühiskonnas on palju agressiivsust ja konflikte.
Muide, üks tõsine baas on sõjaveteranid. Meil on üle 100 000 sõjas osalenud inimese, kes oskavad relvaga ümber käia, kellest paljudel on sotsiaalsed probleemid ning kes pole võimuga rahul. Nende käitumine on ennustamatu.
Teisest küljest on Ukraina poliitika üks suur paradoks. Võtame või väga ebapopulaarse otsuse järsult hindu tõsta. Tundus, et nüüd järgnevad erakorralised valimised või joostakse võim lihtsalt maha. Üritati organiseerida suuri proteste, aga mitte midagi ei tulnud välja.
-Miks?
Esiteks sellepärast, et inimesed totaalselt ei usalda poliitikuid ja parteisid. Nad ei taha marssida poliitiliste loosungite toetuseks. Teiseks kahtlevad paljud, kas tänavale tulemisest ja võimu kõrvaldamisest hakkab parem. See on 2014. aasta kibe kogemus.
Väga palju sõltub emotsioonidest. Praegu valitsevad masendus ja umbusk. Kui tuleb uus tugev emotsionaalne ärritaja, võib see viia kolmanda Maidanini. Siiski arvan, et tõenäolisem on aeglane, järkjärguline evolutsioon koos võimuvahetusega. Ma kahjuks ei näe väga eeldusi, et võimule võiks tulla uus põlvkond. Nad pole valmis. Pigem kulub enne veel üks poliitiline tsükkel. Kuid nende mõju hakkab Ukrainas kasvama.
-Daron Acemoğlu väidab teoses «The Nation Falls», et kui demokratiseerida riiki, kus institutsioonid ja kohtud ei tööta ning õiguskord ei toimi, on tulemuseks olukorra halvenemine. Kas see käib ka Ukraina kohta?
Ositi. Eksperdid arutavad, kuidas oleks vaja reforme teha. Kas luua nullist uued institutsioonid, näiteks kohtud, näiteks korruptsioonikohtud? Võim ilmselgelt ei taha seda – uued kohtud oleksid vähem sõltuvad. Uus institutsioon tähendab vähem kogemusi, ilmselt mitte kõige suuremat tõhusust, aga selle eest hakkavad nad teistmoodi töötama. Vanade institutsioonide muutmine võib kesta aastakümneid. Võim võib-olla saab isegi aru, et tuleks tegutseda järsemalt, aga neid pidurdab kartus, et äkki läheb kõik hoopis halvemaks. Institutsioonide nõrkus on üks peamisi probleeme.
-Ent nõrkade institutsioonidega on ju võimatu riiki demokratiseerida.
See on meil vana vaidlus, et mis on tähtsam, kas eliidi väljavahetamine või uued institutsioonid. Kõik on omavahel seotud, sest institutsioonid on ju inimesed ja reeglid. Ukrainas on seadused üks asi, aga see, kuidas neid täidetakse, hoopis teine.
-See on ju slaavi valitsemise omapära: seaduste rangus kompenseeritakse nende mittetäitmisega. Tõsi, võim võib iga kell otsustada neid rangeid seadusi valikuliselt täita. Aga tagasi Ukraina reformide juurde. Mõni eduka reformi näide? Miilits on väliselt muutunud politseiks, armee on olnud sunnitud muutuma, aga veel?
Armee on muutunud, aga seal on veel palju probleeme. Vähemalt on armee taastatud, nüüd see vähemalt toimib. Mis veel? Päris edukas on läbipaistev riiklike ostude süsteem, kuigi on juba näha, kuidas «vanad» üritavad kohanduda. Siis veel korruptsioonivastaste institutsioonide loomine. Elektroonilise majandushuvide deklaratsiooni sisseseadmine.
-Mis kasu sellest on olnud?
See on vähemalt eeldus. Instrument on nüüd olemas. Kirves on olemas, nüüd tuleb õppida seda kasutama. See mõjutab ametnike ja poliitikute psühholoogiat.
Näiteks eelmisel sügisel läksid ootamatult sajad kohtunikud vabatahtlikult pensionile, sest kartsid avaldada oma sissetulekut. Ainult tänu majandushuvide deklaratsiooni sisse seadmisele. Pole ime, et saadikud praegu töötavad, et vähendada deklareerimist vajavaid asju, näiteks et poleks vaja deklareerida sularaha.
Jaanuaris alustas riigiprokuratuur uurimist kaheksa raadasaadiku deklaratsiooni põhjal, et kas nad on ikka tasunud kõik maksud. Uurimise alla sattus näiteks presidendi fraktsiooni saadik, kes teatas, et tal on sada miljonit grivnat sularahas (peaaegu 3,5 miljonit eurot), aga makse oli ta tasunud ainult kolmelt miljonilt (100 000 eurot).
Vaatame, kuidas uurimine edeneb, sest poliitika hakkab seda kindlasti kõvasti mõjutama. Peab arvestama Ukraina eripära: Maidanid käivad meil kiiresti, aga muutused mitte nii väga.
-Miks hoiavad Ukraina poliitikud nii palju sularahas ja veel grivnades? Kas selle taga on midagi muud peale umbusalduse pankade vastu?
See on üks põhjus, aga on ka teine – Ukrainas on suur osa varimajandusel.
Iga tähtsa ametniku ja saadiku-ärimehe ümber on üsna suur teenijaskond: turvamehed, abid, autojuhid jne. Kümned inimesed, kellele tuleb maksta. Pluss jooksvad kulud, sest pidevalt tuleb kellelgi maksta, näiteks kohtunikele.
Varimajanduses on väga oluline pidev sularaha tekitamine ja pidevalt on vaja grivnasid.
Sularaha kasutamine on oluline ka maksudest hoidumiseks.
-On keegi kokku arvutanud, kui palju saadikud ja tippametnikud kokku sularaha deklareerisid?
Jutt käib ikka mitmekümnest miljardist grivnast (kuni miljard eurot).
-Mis on Ukraina suurimad ohud lähiajal?
Peamine on endiselt Venemaa ja sõda Ida-Ukrainas. Me elame pidevas kartuses, kas tuleb suur sõda või mitte. Pidev hirm on alates 2014. aastast, see kord suureneb ja siis kahaneb.
-USA uus president Trump on Ukraina jaoks suur risk?
Pigem on Trump risk Hiina jaoks. Meile on ebameeldiv, et ta võib minna tehingule Putiniga, võib lõdvendada sanktsioone.
Aga mida ta Ukrainale pakkuda saab? Kõige enam kokku leppida, et kiiremini täidetaks Minski kokkulepet, eriti selle poliitilist osa. Olgu, lepivad kokku, aga kuidas seda täita? See ei käi nii, et Trump helistab Porošenkole ja ütleb, et täitku Minski lepet.
Porošenko saab aru, et tema jaoks on suurem risk sisepoliitiline ebastabiilsus. Porošenko ei saa teha midagi sellist, mis kutsub esile konflikti Kiievis. Olgu parem sõda Donbassis kui kriis Kiievis.
Teine peamine risk Ukraina jaoks on kolmanda Maidani võimalus. See võib viia isegi riigi lagunemiseni. Porošenko arvestab sellega. Ta tuletab pidevalt oma kõnedes meelde, et 1918. aastal kaotas Ukraina iseseisvuse just sisetülide tõttu.
Kolmas risk on Ukraina jaoks traditsiooniline – hiiliv stagnatsioon, et me jääme veel kauaks sellesse sohu. Aeglane mädanemine korruptsioonisoos.
-Millal tuleb Ukrainas võimule uus ja loodetavasti parem põlvkond poliitikuid?
Põlvkondade vahetus võtab aega 15–20 aastat. Kui keskklass suudab selle ajaga oma positsiooni tugevdada, võib see tuua kaasa kvaliteedimuutuse.
-Mis on Ukraina ühe rikkama ärimehe ja ekspresident Kutšma väimehe Viktor Pintšuki ettepaneku taga vahetada Krimm rahu vastu Donbassis?
Seda ei pane ette üksnes Pintšuk. See on suure osa Ukraina ärieliidi seisukoht. Nad kardavad, et kui sõda Venemaaga venib pikale, siis meie majandus stagneerub ja Ukrainasse ei tule investeeringuid.
Ukraina ühiskond, isegi Lääne-Ukrainas, on sõjast väga väsinud. Muidugi on tugev vastuseis ükskõik millistele kokkulepetele Venemaaga, kuid see on vähemus, kuigi väga mõjukas vähemus. Näiteks krimmitatarlaste kogukond. Enamik tahaks leida väljapääsu sõjast. Jämedalt võttes on kolmandik kompromisside vastu, kolmandik (eelkõige Ida-Ukrainas) tahaks iga hinna eest rahu ning kolmandik on amorfne – tahaks kuldset keskteed või ei sobi kumbki: ei sõda ega kompromiss.
Porošenko on keskel: tema retoorika on patriootlik, isegi sõjakas, et ei mingeid kompromisse Venemaaga, aga ta saab aru, et ta ei saa keelduda läbirääkimistest. Ta on valmis minema läbirääkimistele, kuigi ei usalda Putinit.
Krimmiga on nii, et paljud arvavad, me ei saa Krimmist loobuda, aga kuidas Krimm tagasi saada? Donbassiga on teine lugu. Osa poliitikuid räägib avalikult, et meile pole sellist Donbassi vaja. Porošenko ei saa nii öelda. Porošenko saab väga hästi aru, et kui Ukraina saab Donbassi tagasi, tähendab see kolme miljonit valijat, kes hakkavad hääletama venemeelsete jõudude poolt.
Krimmist ilmajäämine ja sõda Donbassis tõi kaasa valijaskonna tugeva muutuse. Kui vanasti oli 50:50 ja Kesk-Ukraina otsustas, kes võidab presidendi- ja parlamendivalimised, siis praegu domineerivad selgelt Euroopa-meelsed jõud. Kuid ainult tänu sellele, et viis miljonit venemeelset valijat jäi Krimmi ja Donbassi.
-Kui valus on see, et Euroopa Liit pole Ukrainale ikka veel andnud lubatud viisavabadust?
See on pigem sümboolne teema, sest viisavabadus huvitab 15–20 protsenti elanikest. Küsimus on selles, et venitamine tugevdab pettumust: me ju võitlesime, valasime verd Euroopaga integreerumise nimel, aga teie ei taha meid. See mõjutab emotsionaalselt. Ukrainas võib tekkida isolatsionism. Et meid pole kellelegi vaja, isegi Euroopale. Et keskendume parem oma probleemidele ja püüame kuidagi ellu jääda. Ohtlik on see sellepärast, et Euroopa on Ukraina jaoks ikkagi väga võimas moderniseerimise mootor.
Ukraina revolutsioon
- Meeleavalduste laine Kiievis algas 2013. aasta 21. novembri õhtul pärast seda, kui valitsus peatas ettevalmistuse assotsiatsioonilepingu ja vabakaubanduslepingu allakirjutamiseks Euroopa Liiduga.
- 30. novembri varahommikul ründas valitsus demonstrante Maidan Nezaležnostil ehk Iseseisvuse väljakul, mis muutis protesti ägedamaks, nii et 1. ja 8. detsembril avaldas meelt 400 000 – 800 000 inimest.
- 18.–23. veebruarini 2014 toimunud revolutsioonis tagandas Maidan president Viktor Janukovõtši (kes põgenes hiljem Venemaale), taastas 2004–2010 kehtinud põhiseaduse, vabastas vanglast Julia Tõmošenko, taastas ukraina keele staatuse riigikeelena, tagandas valitsuse, süüdistas 50 tippametnikku meeleavaldajate tapmise korraldamises, saatis laiali miilitsa eriüksuse Berkut.
- Üle riigi hakkas rahvas lõhkuma punamonumente.
- Ida- ja Lõuna-Ukraina elanikud avaldasid meelt Kiievi uue valitsuse vastu.
- Algas Krimmi kriis, venemeelsed organiseerusid, Donbassis algas sõda.
Allikas: Wikipedia