Ivar Raig: väikeriigid võiksid üheskoos rahu tagama hakata

Ivar Raig Foto: Postimees.ee

Hiljutised sündmused maailmas võiksid viia väikeriikide tihedama koostööni, mis aitaks ühiselt vastu astuda meie ette kerkinud majanduslikele ja poliitilistele väljakutsetele, kirjutab majandusteadlane Ivar Raig.

Maailma ja Euroopa poliitikas, julgeolekus, majanduses ja rahvastikus toimuvad märkimisväärsed muutused. Venemaa agressiivne välispoliitika, pinged Ukrainas ja Lähis-Idas, presidendivalimised USAs, kiduv majanduskasv, kasvavad migratsioonivood, Brexit, eelseisvad valimised Hollandis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias mõjutavad üha enam ka Eestit.

Sellepärast teengi Eesti kõigi põhiseaduslike institutsioonide juhtidele ettepaneku algatada Euroopa väikeriikide koostööfoorum, et vajadusel üheskoos tasakaalustada mõnede suurriikide huve Euroopas ning tagada väikeriikide kaitse nii, nagu sellest unistas president Lennart Meri.

Väga paljud globaalsed otsused, eelkõige julgeoleku ja majanduse sfääris tehakse suurriikide kahe- või kolmepoolsetel kohtumistel või G-7, G-8 ja G-20 koostööfoorumitel. Teatavasti isegi suhteliselt demokraatlikus Euroopa Liidus on sageli toimunud eraldi kolme või nelja suurriigi poliitilisi kohtumisi ning väikeriigid on mõnigi kord jäetud otsustamisest kõrvale.

Suurriigid domineerivad ka enamikus ülemaailmsetes (ÜRO, NATO, WTO, OECD jt) ja piirkondlikes rahvusvahelistes organisatsioonides. Lisaks on nendes organisatsioonides ajalooliselt kujunenud sellised otsustamismehhanismid, mis annavad suurriikidele otsustamisel ja valitsemisel otseselt või kaudselt paremad võimalused oma tahet läbi viia või vähemalt enamuse tahet blokeerida. See on toonud kaasa väikeriikide mõju vähenemise mitmes organisatsioonis, sealhulgas ka paljude Euroopa Liidu poliitikate kujundamisel.

Samal ajal on väikeriikide arv nii ÜROs kui ka Euroopa Liidus pidevalt kasvanud. Veelgi enam, nende organisatsioonide edasine kasv saab toimuda üksnes tänu väikeriikidele. Maailmas on veel kümneid arvult väikerahvaid ja -kultuure, mis püüdlevad omariikluse poole või väärivad vähemalt kaitset. Jõudude ühendamine ohustatud identiteedi säilitamise nimel on eriti vajalik üleilmastumise uutes tingimustes.

Väikeriikide koostöö ei peaks piirduma keele, kultuuri ja looduskeskkonna kaitse küsimustega, vaid sel peaks olema ka nähtav julgeoleku-, majandus-, sotsiaal- ja regionaalpoliitiline dimensioon. Mitme suurriigi eripalgelistel piirkondadel ning oma iseseisvuse ja identiteedi pärast muretsevatel väikeriikidel on siin kokkulangevaid huvisid, mis lubavad neil sõlmida kasulikke koostöösidemeid.

Mäletatavasti rääkis Lennart Meri väikeriikide koostöö vajadusest oma kõnes ÜRO Peaassambleel organisatsiooni 50. aastapäevale pühendatud eriistungil 22. oktoobril 1995. Ta rõhutas: «Väikeriigid on olemuslikult kergemini haavatavad, järelikult julgeolekuvaakumi suhtes tundlikumad kui suurriigid. Peale ühiste ideaalide ühendab neid ka ühine mure.»

Väikeriigid moodustavad maailma rahvastikust ja pindalast enamiku, kuid kahjuks ikka veel vaikiva enamiku. Sellepärast tegi president Meri ÜRO Peaassambleele kaks ettepanekut. «Esiteks peaksime julgeolekunõukogusse määrama alalise liikme õigustega liikme, kes esindab väikeriike ja valitakse roteeritaval alusel.»

Teiseks kutsus ta väikeriike 1996. aasta augustiks Tallinna, koostama «Väikeriikide deklaratsiooni», mis oleks üks lähtekohti ÜRO reformimisel. Meri soovis välja töötada mehhanismi, kuidas «vaikivast enamusest saab konstruktiivne enamus», kelle otsused aitavad saavutada eesmärke ja järgida põhimõtteid, millel ÜRO ja ka paljud teised rahvusvahelised organisatsioonid rajanevad.

Kahjuks ei olnud tol pingelõdvenduse ajal välja kuulutatud väikeriikide kohtumisel ja koostatud Tallinna deklaratsioonil piisavalt reaalpoliitilist ega organisatsioonilist jõudu ning seetõttu jäi see vaid ühe väikeriigi juhi idealismiks, ehkki mõnda aega püüti väikeriikide kohtumist korraldada ja vastavat deklaratsiooni vastu võtta internetis.

Välisministeerium Lennart Meri tollast initsiatiivi mitmel põhjustel ei toetanud. Oldi arvamusel, et eri maailmajagudes, erinevates julgeoleku-, majandus-, kultuuri- ja usulises keskkonnas olevatel väikeriikidel on väga erinevad huvid ning nende koostööks pole piisavalt poliitilist tahet ja vahendeid.

Kuid tänapäeva uuesti pingestuva rahvusvahelise olukorra ja külma hübriidsõja tingimustes võib väikeriikide koostöö uuest algatusest saada oluline rahu tagamise ning jätkusuutliku arendamise tegur nii Euroopa kui ka kogu muu maailma jaoks. ÜRO Julgeolekunõukogu töömeetodite  täiustamise ja võimaliku reformiga seoses moodustati 2013. aasta 2. mail ÜRO juures ACTi (Accountability, Coherence and Transparency) grupp, mille ülesandeks seati muuta ÜRO Julgeolekunõukogu tegevus läbipaistvamaks, sidusamaks ja aruandekohustuslikumaks.