Ahto Lobjakas: Päts, Eesti riigi vaenlane

Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Konstantin Päts polnud mingi George Washington. Ta kuulub ühte ritta Franco, Salazari, Horthy ja Pilsudskiga. Pätsi kodune totalitaarne riigimudel ei erinenud oma suletuselt ja demokraatiavaenulikkuselt ajastu despootide praktikast. Seda tunnistavad ka meie Pätsi-apologeedid, nagu Trivimi Velliste («Konstantin Pätsi paradoks ehk äraleppimine ajalooga», AK 3.09.2016) ja Eerik-Niiles Kross («Päts ja meie», PM 7.02). Ometi ei tõsta Francot, Salazari, Mussolinit jt praegu keegi pjedestaalile. Nende pärandi on Portugal, Hispaania jt kas hukka mõistnud või valitseb selle osas piinlik vaikus.

Pätsi upitamine tühjendab Eesti riiklust sisust. See nõrgendab riiki, teeb ta vastuvõtlikuks kaaperdustele seest ja väljast. Kas sisutühjendajad teevad seda rumalusest, lühinägelikkusest või muust, pole praegu tähtis. Nad eksivad kolmes olulises asjas. Esiteks tõstavad nad riigi vormi ülemaks sisust. Riigi valitseja kõik kuriteod vabandaks nii välja riigi püsimine.

Selline suhtumine riiki käib risti vastu meie põhiseaduse tähele ja vaimule, kus alusväärtusi – vabadust, õiglust, õigust ja demokraatiat – kinnitatakse enne kõike muud. Teiseks, kontinuiteet Pätsi kui esimese ja Kersti Kaljulaidi kui viienda presidendi vahel on tühi formaalsus. Praegune Eesti president ei saa ametivandest tulenevalt jätta hukka mõistmata Pätsi riigipööret. Kolmandaks, ametit ei või samastada inimesega. Päts ei olnud 1934 legitiimne riigijuht ega tagasivaates ka legitiimne president.

Pätsi upitatakse kui Eesti iseseisvuse sümbolit. Velliste küsib: «Miks näis sõjaeelne aeg sõjajärgsetele eestlastele nii ilus?» Ja vastab: see oli vastuolus stalinliku ja hitlerliku tulevaga. Krossi Päts on salv igale Eesti riigi haavale ja loomulikult saab salvi keelaja nii vaid Eestile halba tahta. Aga kus on siin ratsionaalne argument? Päts sümbolina on vabandatav parema puudumisel, aastani 1991.

Hiljem pole ühtki vabandust – sest need saaks vaid tähendada tee lahti jätmist mõnele tulevasele Pätsile. Krossi väide, et «riik kestis läbi Pätsi moraalselt», ei mõtle viimast sõna õigusriigi ja demokraatia moraalina. Velliste räägib 1930. aastatele mõeldes sidususe vajadusest polariseeritud ühiskonnas. Mida mõtleb ta praegusest, kuhu need sõnad samahästi sobiks?

Sümboolse isikuvõimu mütologiseerimine pisendab Eesti kõrgemaid, tegelikke väärtusi. Pisendab ajaloos, mille ohvrina Pätsi kujutavad tema apologeedid, libisedes üle Ida-Euroopa riikide Soome ja Tšehhoslovakkia suutlikkusest hoida demokraatiat. Demokraatiat ja isikuvabadusi pisendatakse aga ka praegu, jättes tuleviku avatuks 1934. aasta kordumise võimalusele. Ja kui jutuks tuleb mobiliseerumine Venemaa ohu vastu, pole kuningas – või tuleks meie puhul öelda president? – kunagi nii alasti olnud kui Krossi, Velliste jt mütoloogiline Päts aastatel 1939–1940.

Pätsi kriitikuid ei motiveeri, contra Kross, «eestlastele instinktiivselt omane» võimu umbusaldamine. Vastupidi: neid motiveerib vaba ühiskonna liikme hirm «kõva käe» ees. Võimu kuritarvituse võimaluse tõstatavad ebamoraali esindavad väited, nagu «iga Eesti kodaniku kohus on oma riigi institutsiooni kaitsta». Kodaniku kohus ei ole (rahuajal) kaitsta riiki, milles ei ole demokraatlikke vabadusi – selline riik oleks põhiseadusvastane.

Sentimentaalne minevikuigatsus, milles Päts on president ja Laidoner juhatab väge, sobib ehk vindisesse pidulauda, kooliromantikasse või nostalgilisse vanaduspõlve. Eesti riigi ülesanne on ehitada institutsioone, mis kaitseksid vabadusi ja demokraatiat, nii nagu seda suutsid omal ajal samade väljakutsete ees seisnud Soome ja Tšehhoslovakkia.