Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: miks maailm valimistest vaikib

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Abdul Turay | FOTO: Pm

Kolumnist Abdul Turay meelest ei suutnud lääne ajalehed läbi hammustada, et Eesti valimised olid ettearvatusest hoolimata erakordsed.

Kedagi ei huvita. Maailma ei huvitanud. Üle kogu maailma on Eesti valimistele reageeritud täieliku ükskõiksusega.

Suurbritannias avaldas Financial Times pisikese loo valimiste kohta, kus öeldi, kes võitis, aga mitte seda, miks. Chicago Tribunal avaldas lühikese agentuuriuudise, nagu ka Austraalia Herald Sun ja Briti Telegraph. BBC kajastas valimisi, aga mattis selle kuhugi sügavustesse. See ei analüüsinud valimiste-eelset olukorda ega õieti ka valimistulemuste põhjusi.

New York Times oli veidi parem. Nende loos oli lühike analüüs, aga selle oli kirjutanud nende Moskva korrespondent, mida paljude meelest võiks võrrelda sellega, kui Prantsuse II maailmasõja aegset vastupanuliikumist kajastataks Gestapo peakorteri seisukohalt.

«Eestlased võtsid kannatused vastu stoilise rahuga,» kirjutas New York Timesi korrespondent. «Opositsioonijuht Edgar Savisaar, kes on pealinna Tallinna linnapea ja Keskerakonna esimees, väitis kampaania ajal, et valitsus on kihus ühineda eurotsooniga jätnud vähele panema tavaliste inimeste kannatused.» Vähemalt mainis New York Times Savisaare rahaskandaali.

Briti Independent ja Guardian, mis mõlemad tavaliselt valgustavad väga hästi rahvusvahelist elu, ei puudutanud valimisi üldse, avaldamata isegi uudisteagentuuride nuppe. Miks siis nii?

Võib ju väita, et Eesti on väikeriik ja selle poliitika ei paku suurematele kuigi palju huvi.

Samas kajastas rahvusvaheline ajakirjandus laialdaselt ja põhjalikult valimisi teistes väikeriikides: Lätis 2010. aasta oktoobris, Islandil 2009. aastal, viimati Iirimaal selle aasta veebruaris. Hispaania valimistest kõneldakse juba praegu rohkelt, kuigi nendeni on aega veel terve aasta.

Samuti ei saa öelda, et rahvusvahelist ajakirjandust siin toimuv sugugi ei huvitaks. Kui 2007. aastal käis Tallinna tänavatel möll, teadis sellest kogu maailm. Isegi möödunudkuine traagiline õnnetus orbudekodus leidis rahvusvahelises ajakirjanduses laialdast kajastamist.

Osaliselt võib asi olla selles, et mujal toimub nii palju. Ajaleheruum on piiratud ja kui veerge täidavad rahutused Liibüas ja Lähis-Idas, on selge, et muudele asjadele jääb ruumi vähem.
Ajalehed vajavad narratiivi.

Ja narratiiv, mida maailm on järginud alates finantskriisi puhkemisest 2008. aastal, väidab, et riik riigi järel pööravad inimesed selja senistele valitsustele kui ebakompetentsetele ning valivad võimule uued tegijad isegi siis ja õigupoolest eriti siis, kui neil uutel võimukandjatel ei ole mingeid valitsemiskogemusi. Eesti käib sellele narratiivile otse risti vastu. Eesti rahvas usaldas seni valitsenud koalitsiooni.

Üks kolleeg, kes töötab Suurbritannias üleriigilises ajalehes, ütles, et kui eestlased oleksid koalitsioonivalitsusele selja keeranud ja valinud võimule uue valitsuse, oleks see tekitanud tublisti huvi, aga kuna nad valisid tagasi juba mitu aastat võimul olnud inimesed, siis see kedagi ei huvitanud.

Võib küll olla ka veel üks, halvemakõlalisem põhjus, miks valimisi ei kajastatud. «Kui asi puudutab Ida-Euroopat, siis tahame me kõntsa ja soppa, tahame hädasid. Me ei taha kuulda, et kõik on imetore ja korras,» sõnas mu kolleeg.

Tema sõnul võib lihtsustades isegi öelda, et uudisteagentuurid, kes peaksid ju hästi teadma, mis ja kuidas siin piirkonnas huvitavat toimub ja kas see neid üldse huvitab, soovivad jätta lugejatele muljet mahajäänud riikidest, kes oskavad vaid kõike ära vussida.

Õpetlik oli selles mõttes mulluste Läti valimiste kajastamine. Lätit ja Eestit võrreldes on loo põhikomponendid samad. Mõlemas riigis põhjustas rahvusvaheline majanduskriis kohaliku krediidikriisi. Mõlemas riigis varisesid ettevõtted kokku ja töötus kasvas.

Mõlemas riigis võttis paremtsentristlik valitsus tarvitusele karmid kokkuhoiumeetmed ja kärpis avaliku sektori palku. Mõlemas riigis võitis valitsev koalitsioon kõigest hoolimata selgelt parlamendivalimised.

Läti ja Eesti erinevus seisab selles, et Lätis oli kriis nii palju hullem ning tõi kaasa rahutused, juhtkonnavahetuse ja rahvusvahelise abi. Eesti samal ajal sai eurotsooni liikmeks. Valimised ise ei kujutanud Läti puhul lugu – selleks olid valimistele eelnenud halvad uudised.

See selgitab, miks Guardian kajastas Läti valimisi üpris palju, Eesti valimisi aga üldse mitte. See selgitab, miks BBC võis panna umbes sellise pealkirja nagu «Lätlased lähevad kriisivalimistele» ja rääkida Eestigi valimistest juba enne seda, kui tulemused teada.

Seda, et Eesti majandust oodatakse sel aastal kasvavat neli protsenti ja tööpuudus juba väheneb või et Eestil on Euroopa riikide seas madalaim võlakoorem ja väikseim defitsiit SKT suhtes, mainis küll New York Times, aga mitte enamik teisi väljaandeid.

Iroonia peitub selles, et tegelikult oli siin peidus suur lugu, mida rahvusvaheline ajakirjandus ei osanud tähelegi panna. Need valimised olid erakordsed oma mitteerakordsuse poolest.

Langevate palkade, tööpuuduse ja muude raskuste ajal ei sattunud inimesed paanikasse, vaid hääletasid mõistuspäraselt. Kogu valimised kulgesid täielikult mõistuspärases õhkkonnas.
Ei tasu unustada, et tulemused ei näidanud usaldust mitte ainult valitsuse, vaid kogu poliitilise eliidi suhtes. Ühiskonnas, kus tavapäraselt ollakse poliitika suhtes tervikuna küünilised, on see juba päris tähelepanuväärne.

Kõigil erakondadel oli põhjust millegi üle õnnelik olla. Reformierakond võitis. IRL ja sotsiaaldemokraadid suurendasid häälte ja parlamendikohtade arvu. Ja kuigi Keskerakond sai kohti vähem kui eelmistel valimistel, suurenes Savisaare isiklik toetus rekordilisele tasemele, tõestades, kui seda üldse oli tarvis tõestada, et tema poolehoidjad ei hooli, mida kõneleb tema kohta ajakirjandus.

Kui eestlased oleksid olnud sama vihased nagu islandlased või iirlased, poleks nad minema kihutanud mitte ainult valitsust, vaid ka opositsiooni ja valinud võimule mõne tugevamatest väikeerakondadest.

Praegusel juhul ei suutnud isegi sotsiaaldemokraadid ja nende energiline juht Sven Mikser, kes paistis silma valimiseelses juhtide debatis ja kelle erakond paljude analüütikute arvates tegi parima kampaania, lõhkuda senist korraldust ja kujuneda peamiseks opositsioonierakonnaks.

Mõnes mõttes ei saa muidugi rahvusvahelist ajakirjandust süüdistada. Inimesed marsivad Dublini tänavail, mässavad Ateenas, avaldavad meelt Kairos ja peavad vihaseid lahinguid Liibüa linnades. Eestlaste hääletamine stabiilsuse poolt on sellega võrreldes päris igav.

Ometi oleks kena, kui valimisi rohkem kajastataks. Oleks kena, kui rohkem kajastataks kogu Eesti avalikku elu. Kuid rahvusvaheline ajakirjandus on lükanud Eesti tagaplaanile ja kui mõni dramaatiline sündmus Eestit sealt välja ei paiska või maad ei taba uus finants- või muu kriis, siis võib oodata, et teda eiratakse edaspidigi.

Tagasi üles