Katrin Koov

FOTO: Erakogu

Vastutus avaliku ruumi kujundamise eest on jagatud paljude ametkondade vahel ja on palju loota, et selles rägastikus tekiks kuidagi iseenesest terviklik lähenemine Eesti ruumile. Eesti vajab riiklikku arhitektuuri nõukoda, mis aitaks luua kvaliteetset elukeskkonda, kirjutab Eesti Arhitektide Liidu president Katrin Koov.

Tellijale

Eesti arhitektid on juba kümmekond aastat Eesti Arhitektide Liidu (EAL) eestvedamisel rääkinud vajadusest luua riigiarhitekti institutsioon. Vaatamata kõikvõimalikele eri tasandite strateegiatele ja arengukavadele, mis on tulvil üllaid ideid, arendatakse elukeskkonda Eestis tavaliselt ikka nii, nagu üks või teine omanik heaks arvab ja parajasti kasulik tundub, arvestamata kuigi palju, missugusesse konteksti objekt paigutub või millise koormise see tulevastele põlvedele või keskkonnale jätab. Tervikpildi nägijaid ning kokkupanijaid napib.

Eesmärkide üldsõnalisus ning ruumilist arengut puudutavate otsuste killustatus takistab ühtsete väärtushinnangute ja vastutustunde tekkimist. Kui ruumilise planeerimise juures jäävad olulised aspektid arvestamata või ehitatud keskkonda kavandades tehakse vigu, mõjutab see meie eluolu väga pikka aega. Kümneid, võib-olla isegi sadu aastaid.

Tõenäoliselt on enamik meist vähemalt korra elus tundnud, kuidas linnapildis või maastikus miski eetilist närvi riivab. Näiteks kui mõni arendaja sulgeb südalinnas linnaelanike vaba ligipääsu merele või linnapiiri taga laiuvad suvaliste planeeringute ja küsitava arhitektuuriga uuskülad väärtuslikel põllumaadel. Paljudele tundub kummastav seegi, miks lastakse kesklinna nõutumas piirkonnas miljööväärtuslikel hoonetel laguneda. Kas igaühel on õigus oma kinnistul toimetada nii, nagu heaks arvab, või peaks kehtima nii riigi, kohalike omavalitsuste kui ka omanike jaoks ühine arusaam, mis on eetiline ja vastutustundlik?

Viiendik ehitusmälestistest on halvas seisus või hävinud

Avaliku ruumi kvaliteedi tagamine on Eestis olnud keeruline, sest vastutus on jagatud paljude  institutsioonide vahel. Nii otsustatakse ehitusega seonduv majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis, planeerimine rahandusministeeriumis, loodusliku keskkonnaga seonduv keskkonnaministeeriumis, arhitektuuri ja muinsusväärtuste küsimused kultuuriministeeriumis, riigimaa planeerimine toimub maa-ametis ning riigile kuuluva kinnisvara küsimusi otsustab Riigi Kinnisvara AS.

Võttes arvesse riigiaparaadi paratamatut bürokraatiat ja ametkondade erinevaid arusaamu, on ilmselt palju loota, et kõigi nende asutuste peale kokku tekiks iseenesest terviklik lähenemine Eesti ruumile.

Koostöö nõrkus kajastub Eestis ka taristuprojektides, üürielamute programmis, riigimajade kavandamisel ning ehitusmälestiste korrashoius. Koguni viiendik riigi ehitismälestistest on halvas seisukorras või hävinud. Linnahalli näide on üks kujukamaid – kindlasti oleks õigeaegne tegutsemine mitte ainult säästnud raha, vaid ka loonud juurde väga palju  võimalusi kultuuri ja äri arendamiseks ning pärandi säilitamiseks.

Eesti muinsuskaitseameti direktor Siim Raie märkis, et Eesti 5200 ehitusmälestisest umbes veerand on halvas ja avariilises seisus. Raie sõnul ei ole tegemist olukorraga, kus saaksime öelda, et midagi jäi okupatsiooni tingimustes tegemata, vaid see on viimase 25 aasta tegemata töö (Maaleht, 28.04.2016).

Ka riigikontroll on 2016. aasta juulis riigikogu aruandes esile toonud, et valitsus pole 15 aasta jooksul riigi kinnisvarapoliitikas üksmeelele jõudnud. Valitsus ei ole kinnitanud riigi kinnisvarastrateegiat, kinnisvarakorralduse reform on arenenud koordineerimatult, sõltudes ainult ministeeriumide üksikotsustest. 15 aastat tagasi sõnastatud probleemid on lahendamata.

Spetsialistidelt saab ja tuleb nõu küsida

Ligi kümme aastat kestnud selgitustöö rägastikus on arhitektide poolt siiski viimaks hakanud paistma valguskiir. Möödunud aasta novembris jõudis riigikogu esimehe Eiki Nestorini Arhitektuurikoja ühispöördumine, mille eesmärk oli kutsuda riigikogu üles looma peaministri büroo juurde riigiarhitekti institutsioon.