Artur Tiganik: venekeelne kodu ei takista Eesti Kaitseväes tõusmist

Artur Tiganik ja Ameerika Ühendriikide transpordiväejuhatuse ülem kindral Paul Selva. Foto: Kaitseväe peastaap / mil.ee

Sellest, et Eesti kaitseväe üks kõrgemaid juhte on Rjazani kõrgema õhudessantkooli lõpetanu, hakati rääkima niipea, kui Artur Tiganik määrati Eesti maaväe ülemaks. Ta on teinud hiilgava sõjaväelise karjääri, ehkki on ainult poolenisti eestlane ja tema emakeel on vene keel. Ta ei tunnista klaaslae olemasolu ja arvab, et oma erialal ei liiguta edasi mitte rahvuse tõttu, vaid ainult ja erandita isikliku töö ja vaeva varal.

Alustame praegusest. Eesti kaitseväe veebileheküljel seisab kirjas, et olete kaitseväe juhataja asetäitja. Tegelikult ei viibi te aga Eestis, vaid esindate meie maad Euroopas, NATO juures. Millega te seal tegelete?

Minu praegune amet on väga huvitav: ma olen Eesti kaitseväe esindaja NATO strateegilises staabis. See on siis NATO kõige kõrgem sõjaline staap. Minu käest käivad läbi paljud dokumendid, vahetult minu osavõtul peetakse läbirääkimisi. Sõnaga, ma esindan Eesti huve alliansi kõrgeimas staabis.

Me räägime ikka NATO Euroopa osast?

Ei, siin on tegu terve alliansiga: see on NATO peastaap, mis paikneb Belgias Monsi linnas. On veel peaesindus Brüsselis, kus siis, ütleme, asub NATO poliitiline pool ja kus viibib alliansi peasekretär. Aga siis on just sõjaline staap.

Kas see on teie meelest edenemine? Ja mida te peate huvitavamaks: teenida Eestis ja tegelda vahetult sõjaväega või lahendada strateegiliselt olulisemaid küsimusi, aga juba ametnikuna välismaal?

Huvitavam on loomulikult vahetult sõjaväega tegelda. Mulle endale meeldiks väga olla brigaadi ülem. Aga kui saad ametnikuks, siis hakkad tegelema paberitega. Ja siin pole enam oluline, kas kõige kõrgemal tasemel või keskmisel. Töö on lihtsalt hoopis teistsugune.

Kas see oli teie soov teha karjääri ja saada õlgadele aina raskemaid paguneid või teid lihtsalt edutati?

Ma olen alati lähtunud arusaamast, et kuhu kodumaa saadab, sinna ma ka lähen. Ma ei ole kunagi palunud ennast kuhugi teenima saata, vaid ainult täitnud käsku, minu ette seatud ülesannet.

Aga nüüd lähme minevikku ja meenutame aega enne 1988. aastat. Milla teil tekkis tahtmine saada sõjaväelaseks? Ja miks?

Ma usun, et see mõte on mul alati olnud. Lapsepõlves me poistega muud ei teinudki, kui aina jooksime ringi isevalmistatud automaatidega, kaevasime punkreid, elasime metsas. Ma olen Loksalt pärit ja nii me seal vaba aega veetsime, tegime sporti, mängisime sõda. Lähemate sugulaste seas mul sõjaväelasi ei ole.

Aga ometi, ehkki otsest mõju ega eeskuju ei olnud, pakkisite asjad kokku ja sõitsite õppima ühte riigi nimekamasse ja soliidsemasse õppeasutusse, Rjazani kõrgemasse õhudessantkooli, kuhu, muide, ei võetud vastu sugugi kõiki, sinna oli päris raske pääseda, ühele kohale pretendeeris oma kakssada inimest.

Jah, aga mul oli see juba palju lihtsam. 1988. aastal, pärast kõiki Gorbatšovi reforme ja uuendusi, oli Nõukogude Liit juba kokkuvarisemise veerel. Sellest hoolimata käis aktiivne rahvuskaadri värbamine, muu hulgas ka sõjaväkke. Oli eriprogramm, mille alusel liiduvabariikide rahvuskaader sai kõrgkoolidesse astuda. Eksameid sai anda kodus. Meid koguti kokku Tondi spordikooli, kus asus Matrossovi polk. Kõik, kes katsed ära tegid, said valida, kus õppida, Kuna mu õppeedukus oli väga hea ja ma tegelesin spordiga, tegin ka eksamid ära. Sinna sõitsid kohale paljude sõjaliste õppeasutuste esindajad, kes hindasid meid. Mind keelitati väga aktivselt Lesgafti-nimelise kehakultuuriinstituudi sõjateaduskonda astuma, aga ma ise tahtsin just Rjazanisse.

Aga kodus arvati mida? Ikkagi õhudessant, Rjazan, NSV Liidu lagunemise aeg, kui juba võis arvata, et Eesti ikkagi läheb viimaks oma teed …

Kodus mind toetati. Loomulikult ei olnud see midagi lihtsat, ikkagi 17-aastaselt kodunt ära minna. Aga minu valik kiideti heaks, keegi ei püüdnud mind ümber rääkida.

Kuidas seal õppida oli? Võib-olla sissesaamisega vedaski, aga lõpetada seda kooli ju igaüks ei suutnud, seal valmistati ikkagi eliiti ette.

Jah, loomulikult oli raske nii füüsiliselt kui ka moraalselt. Eestist astus meid sisse neli, aga viimaks jäin alles ainult mina. Üks ei suutnud end kokku võtta, kui algasid hüpped, teisel tekkisid probleemid matemaatikaga. Jah, oli raske, eriti alguskuudel. Aga hiljem asi kuidagi laabus.

Te lõpetasite kooli 1992. aastal, mil Nõukogude Liitu enam polnud ja Eesti oli taastanud iseseisvuse ning teie olite nüüd teise, suveräänse riigi esindaja. Kuidas siis asjad kujunesid?

See oli väga huvitav aeg. Juba 1991. aastal, kui lagunemine oli teoks saanud ja lõpetamiseni oli veel pool aastaid, koguti meid kokku - meid, kes me polnud päris …

Meie omad?

Jah, mitte päris “meie”. Koguti kokku ja öeldi: “Kui soovite minna, võite minna otsekohe. Keegi teid kinni hoidma ei hakka.” Detsembris olin viimast korda kodus puhkusel. Sel ajal oli juba loodud peastaap ja ma läksin tookord veel polkovnik Laaneotsa juurde vastuvõtule. Selgitasin oma olukorda. Mulle öeldi, et ma kuhugi ei läheks, lõpetaksin ära ja tuleksin tagasi. Mind oodatakse ja määratakse teenistusse. Mulle anti isegi Eesti maaväe 1938. aasta määrustik. Eesti keeles. Tuli omandada terminoloogiat, taastada eesti keele oskus, milles ma ei olnud suhelnud neli aastat. Neid kursante, kes otsustasid ära minna, oli päris palju. Näiteks üks Leedu kolleeg kahetses hiljem kibedalt, et ei saanud diplomit, kuigi õppima ju oli nagunii pidanud.

Ega seal koolis teisse eelarvamusega ei suhtutud, umbes nii, et valmistame teid ette teise riigi jaoks, millel on jumal teab millised seisukohad?

Ei, midagi sellist ei olnud. Meile öeldi ainult üht asja: kui siia jääte, siis peame teid ka suunama. Te jääte kas siia teenima või teie riik peab teie õpetamise kinni maksma. Selline tingimus seati. Me muidugi mõtlesime selle peale, mis edasi saab. Aga mul oli väga hea rühmaülem. Ise oli venelane, aga väga pikalt Leedus elanud. Tema siis ütles: “Ärge hakake jamama. Lõpetate kooli ära, saate diplomi kätte, võtate dokumendid välja, sõidate koju ja ärge enam siia tulge. Piiri tagant teid enam keegi välja kiskuma ei hakka.” Nii läkski.

Öelge, kas nende aastate tõttu on teil tulnud tihti ühelt või teiselt poolelt kuulda ka sõna “reetur”?

Ei, seda pole küll kunagi olnud. Kui mitte arvestada anonüümseid kommentaare internetis, siis öelnud ei ole küll keegi midagi sellist.

Tulite Eestisse tagasi õhudessantkooli diplomi ja teadmistega, mida see suurepärane kool annab. Mis siis edasi sai?

Nagu Laaneots oli öelnud, nii ka läks. Nelja päeva pärast olin juba teenistuses, sain enda käsutusse rühma. Kuna spetsialiste üldse ei olnud, saabusin pataljoni, kus olin ainuke haridusega ohvitser. Kõik teised olid saanud väljaõppe mingitel kohalikel kursustel või teeninud kunagi Nõukogude armees. Tarvis oli sõdureid välja õpetada. Mulle tehti ülesandeks valida välja rühm parimaid ja luua nende baasil kogu kaitseväe seersandikursus.

Kui ruttu pidite vande andma? Sel ajal ei olnud te ju veel Eestile truudust vandunud.

Vannet olen ma andnud kolm korda: NSV Liidule, Venemaale diplomi saamiseks ja Eestile. Oli juba selline aeg: kooli lõpetamisel mõni andis vande Ukrainale, mõni veel kellelegi, aga nende puhul, keda justkui kellelegi vaja ei olnud, otsustati, et me peame andma vande Venemaale, mille järel saab meile anda auastme ja diplomi.

Eesti vande andsin, kui meie kaitsevägi oli kõigest neljakuune. Inimesed käisid ketsides ringi, olid alles saanud esimese vormirõiva. Mingeid käske ei olnud, üldse mitte midagi ei olnud. Raske aeg. Kõik tuli teha nullist. Pataljoniülem rivistas meid staabi juurde üles, kõlas hümn ja me andsime vande. Mina aga olin aasta otsa veel reamees, ilma õige auastmeta. Pidin käima atesteerimiskomisjoni ees, aga seni käis väljaõpetamine ja ma olin terve aasta rühmaülem, kelle poole ei pöördutud mitte auastmega, vaid kui “härra Tiganik”.

Nii et Venemaalt lasti teid ära ja unustati täielikult?

Ei unustatud. Veel üle aasta tulid kirjad, et ma ei ole oma teenistuskohta saabunud.

Kriminaalasja ei algatatud?

Ei tea, ma ei ole pärast seda kordagi eraisikuna Venemaale sõitnud.

Aga muidu ikka Venemaale sõita tohite?

Praegu ei tohi, sest olen kantud musta nimekirja. Aasta eest loodi Venemaal selline nimekiri, kuhu kanti Euroopa sõjaväelased ja ametiisikud, kellel on keelatud Venemaa territooriumile siseneda. Seni ei olnud ma sinna sõitnud sellepärast, et ma sealt jalga lasksin (naerab). Tegelikult kaks korda olen käinud, aga mõlemal korral diplomaatilise passiga.

Räägime nüüd teie karjäärist.

Hiljem teenisin igasugustes ametites: rühmaülem, kompaniiülem, pataljoniülem. Käisin mitmesugustel kursustel Taanis, Rootsis, Norras, kus vaja oli. Vanemohvitseriks õppisin Tartus, siis teenisin pataljoniülemana, brigaadiülemana. Aga kui ma sain juba maaväe ülemaks, siis õppisin Ameerikas - see on meie sõjaväelastel kõige kõrgem õppimise aste,

Nüüd on teil brigaadikindrali auaste. Küsin “naiselikult”: kas see on väga kõrge?

Kolm kindrali auastet on veel, brigaadikindral on neist kõige esimene, selline “algaja” kindral (naerab). See on nagu üleminekuaste koloneli ja kindrali vahel.

Kas te olete seadnud endale ka kõrgeima eesmärgi? Ja millises auastmes tahaksite erru minna?

Sellist plaani mul ei ole. Ma arvan siiski, et olen saavutanud oma taseme ja võin rahulikult jätta sõjaväe teistele inimestele, nendele, kes minu järel tulevad. Neil on samuti vaja kuskil teenida. Põhimõtteliselt olen nagunii saavutanud juba rohkem, kui ma kunagi oskasin unistada.

Kuidagi vara hakkate selle peale mõtlema - te olete ju ainult 46-aastane.

See on normaalne. Sõjaväelane peabki viiekümnendaks eluaastaks olema umbes sellises punktis, kus mina praegu. Edasi on ainult üksikud, väga vähesed kindlad ametid, kus võib teenida ka kuuekümnenda eluaastani. Aga kui nii kaua teenida, siis pole noortel kuhugi tõusta. Eesti on väike riik ja ka meie sõjavägi on väike.

Kas te kujutate ennast ette väljaspool sõjaväge?

Jah, kujutan küll. Kuigi võib-olla mitte päris väljaspool sõjaväge. Mulle meeldib tegelda noorte isamaalise kasvatamisega. Ma töötaksin rõõmuga noortega Kaitseliidu raames. Võiksin koolis anda sõjalist õpetust.

Aga nüüd teie eraelust. Mis rahvusest te siis olete ja milline on teie emakeel?

Ema on mul venelane, isa eestlane. Mõlemad on Siberist: isa perekond sõitis Siberisse 1903. aastal, ema oma seal elaski. Passis oli mul rahvusena kirjas eestlane, mille järgi sain ka kodakondsuse. Aga täpselt rahvust paika panna on päris keeruline, sest kogu meie suguvõsa on selline paljurahvuseline, on ukrainlasi, moldaavlasi, teisigi.

Aga millises keeles rääkisite kodus?

Emaga rääkisin vene, isaga eesti keeles. Isa peres püsis keel sellest hoolimata, et tema sündis juba Siberis. Ehkki see ei olnud ju ka nii keeruline, sest nad elasid eestlaste Rosentali külas Novosibirski oblastis.

On teil vendi-õdesid?

Jah, mul on vanem vend ja õde. Mina olen noorim laps.

Te olete abielus ja teil on tütar. Kui vana tema on?

Ta on 22-aastane. Õpib romaani filoloogiat.

Öelge nüüd ausalt: olete juba jõudnud Euroopasse, nii et kas te seote veel ennast üldse Eesti eluga või kavatsete ka kogu perekonna tasapisi mõnele muule maale ümber kolida?

Ei, ei mingit Euroopat. Niipea kui teenistus seal lõpeb, tuleb kohe koju. Praegu on mul leping kolme aasta peale ja kui kodumaa vajab, siis jään sinna edasi, aga hiljem tulen ikka kindlasti Eestisse tagasi.

Kas te olete viibinud ka mõnes tulipunktis?

Pool aastat olin Afganistanis, see oli 2005. aastal.

Kas teie arvates on sõjaväelasel sellist praktikat vaja?

Kahtlemata. Muidugi, veel parem on mitte sõdida, aga kui kodumaa seda vajab … See on oluline ka sõjaväele, et me ise aru saaksime, kas oleme ikka õigesti oma sõdureid välja õpetanud. Ma tahan siinkohal öelda, et selles mõttes on meil asjad täiesti korras. Maa on väike, aga sisuliselt on kõik nooremohvitserid viibinud tulipunktides, nii et neil on rikkalik sõjaline kogemus.

Seda on vaja kodumaale. Aga iseendale?

Kui sa oled sõjaväelane, siis sa oled riigiinimene. Sa ei kuulu iseendale. Aga ka iseendale on seda vaja.

Aga mida seal rohkem oli: käed sügelesid nagu sõjaväelasel ikka automaadi järele või oli see rohkem soov saada sõjalist kogemust?

Kui on käsk, tuleb see täita. Aga automaadiga ma ringi ei jooksnud, ma olin ikkagi staabiohvitser, kes annab käske. Istusin soojas toas ja tegelesin paberitega.

Aga nüüd peamine küsimus. Teid võib ikkagi pidada Eesti venekeelseks elanikuks, kes on teinud hiilgavat karjääri. Meil on küllaga noori, kes on kas ise jõudnud järeldusele või on neile sisendatud, et siinsete venekeelsete elanike kohal on justkui klaaslagi, millest läbi oma venekeelsete juurte tõttu enam pead pista ei õnnestu. Kas see on tõesti nii?

Sellega ma nõus ei ole: kellegi ees ei seisa mingit lage, selle mõtlevad inimesed ise endale välja. Jah, loomulikult, võib-olla on edasiliikumine veidi raskem. Kuigi on ka ilmseid eeliseid. Üldiselt räägivad venekeelsed elanikud, kui nad on lõpetanud normaalse kooli, nii vene kui ka eesti keelt. Nad kõnelevad väga sageli suurepäraselt ka inglise keelt. See teeb juba kokku kolm keelt. Kui inimene tahab, siis tuleb tal kõik välja - ja vaat see on peamine. Selliseid näiteid on palju. Eriti sõjaväes. Mina olen poolenisti venelane, poolenisti eestlane, aga on ka täielikult venelasi, kes on sõjaväes karjääri teinud. Kui inimene normaalselt töötab, saavutab ta kõik. Ja pole siin vaja itkeda ja korrutada, et oled vähemus ja sul on lagi ees. Armasta seda, mida teed, ja tee seda, tee hästi.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane