Andres Reimer: kõhule tuleb tätoveerida ahvi ja Kivirähki portree kõrvuti

Andres Reimer. Foto: Postimees

Andrus Kivirähk võrdles Eesti Päevalehe LPs Rail Balticu ehitamist kõhule tätoveeritud ahviga: rikas vanamees nõustus kinni maksma ahvi, aga mitte saunaskäiku. Mõtlema panev võrdlus. Proovige näiteks, mis juhtub, kui võtate pangast laenu korteri ostmiseks, aga üritate raha kulutada hoopis saunamõnudele. Ei lähe läbi.

Siit hakkab hargnema mõte, et kas ja millal tekib Rail Balticu vastase kampaania tegijatel häbitunne? Häbitunne võiks tekkida põhjusel, et vastukampaania on muutunud kiuslikuks: valed, ähvardused ja naeruvääristamine.

Veendusin aga, et ka Rail Balticu vastastele pole häbitunne võõras, kui mulle kirjutas valjuhäälne aktivist, endine sovhoosidirektor Juhan Telgmaa. Teda erutas minu artikkel, kus väitsin, et Rail Baltic on muutunud demokraatia projektiks. Pärast seda kui Telgmaa oli mind sovhoosijuhi otsekohesusega sõimanud lakeilikuks, lolliks ja müüdavaks, arutles ta, kas mind tasuks põlema pista või kloostrisse panna. 

Ühe organistasiooni esimees, kes peab Rail Balticut hullumeelseks, palus seejärel minu ees oma kaasvõitleja pärast vabandust. Kuna Telgmaa kirjutas mulle sõltumatu haritlasena, ei pea ma vajalikuks organisatsiooni nime mainida.

Kahjuks omandavad väljamõeldised avaliku elu tegelaste pöördumistes üha suuremat kaalu. Jaanuaris andsid 150 inimest allkirja paberile, kus tõele vastas mitu väidet: Euroopa Liit ei kingi Rail Balticut, rikastes riikides ehitatakse rahvusvahelisi rongiliine võimalikult paljude elanike transpordivajadusi rahuldades ning looduskeskkonna kahjustamist ei ole võimalik vältida vaid ülekäiguteede rajamisega.

Enamik seisukohti aga eksitasid: kaubavedu rööbiti merega, nii nagu Rail Baltic kulgeb, pole majanduslikult mõttekas; Rail Baltic ei too majanduskasvu, vaid suurendab julgeoleku- ja majandusriske; dokumente salastatakse. Väide, et sotsiaalmajanduslik analüüs on tegemata ning pikaajalised kahjud käsitlemata, eeldab, et raudteest tuleb üksnes kahju.

Tahaks ühel Kivirähki väitel pikemalt peatuda. «Nüüd on see miraaž hajunud, kuna selgus, et ega selle rongiga päris Berliini ikka ei saa, teekond lõpeb kuulsusetult kusagil Leedu-Poola piiril,» kirjutas Kivirähk.

Jääb mulje, et Leedust lõuna pool asuvatele barbaritele on raudteeasjandus tundmatu. Alternatiivsete maailmade konstrueerimine kuulub kirjaniku eesõiguste hulka ja iga tema mõte on kunstitõena nauditav nagu näiteks rääkiv kaka.

Reisiõnne toovad ahvikujud pärinevad Jaapanist. Tänapäeval tõlgendatakse kolme ahvi, kellest üks varjab käega silmi, teine kõrvu ja kolmas suud, ignorantsuse sümbolina.

Mängin häbematu mõttega, kuidas mõjuks, kui tätoveerida kõhule nii ahvi, Telgmaa kui ka Kivirähki portree.