Möödunud aastal nõudis töötukassa töötuna arvel olnuilt tagasi pea pool miljonit eurot, tänavu on selliseid nõudeid menetluses enam kui 300 000 euro eest. Valdavalt on tegemist inimestega, kes töötuna arvel olles on töötanud või pole ettevõtluse alustamise toetust sihipäraselt kasutanud.
Enamik inimesi siiski ei taha olla petised ning enamik töötuist on tõsiselt hädas, püüdes esimesel võimalusel taas tööle asuda ja jälle ise hakkama saada. Loodetavasti on töötukassal piisavalt huvi ja oskusi kuritarvitajad tabada ning raha tagasi küsida.
Ei tahaks, et pettusjuhtumitest saaksid indu ideed töötute hüvitisi ja toetusi kärpida või tingimusi karmistada.
Kui palju neid inimesi täpselt on, kellele töötutoetus on iselaadne palgalisa, jääb muidugi saladuseks. Kuid tagasi nõutavad summad on siiski pisku rahast, mis töötajate ja tööandjate maksete kaudu kogutavast ühiskassast tööta jäänutele välja on makstud.
Ümbrikupalga maksmine oli Eestis üsna levinud probleem kümmekond aastat tagasi. Siis aga tugevdati maksukontrolli, samuti nii-öelda seoti palgalt makstav sotsiaalmaks töötajaga. See tähendas, et mustalt töötamine jättis inimese ilma ravikindlustusest ja mõjutas ka tulevase pensioni suurust. Need meetodid koos majanduskasvu ja töökohtade hulga üldise suurenemisega olid tõhusad.
Praegu, masust välja tulevas majanduses, on ümbrikupalkade maksmine mõnes paigas jälle levimas ning töötajad sellega sageli ka nõus, sest töökohtade vahel valida pole nagunii.
Kindlasti on neil juhtudel toetuse või hüvitise tagasi nõudmine õigustatud, kuid sama kindlasti ei anna need arvud alust kõneleda sellest, kuidas inimesed püüavad iga hinna eest sotsiaaltoetuste süsteemi ära kasutada ega tahagi tööl käia ja makse maksta.
Ent just sellist argumenti kasutavad mitmed õhukese riigi ideoloogiat pooldavad poliitikud siis, kui tulevad jutuks Eesti napid sotsiaaltoetused.
Kahtlemata on alati ja kõikjal neid, kes otsivad igast süsteemist üles vähesedki sogase veega kohad ning üritavad sealt ka kõige alamõõdulisemad kalad välja püüda. Kuid silmas tuleb pidada sedagi, et mida pettusekindlam on süsteem, seda vähem on selles paindlikkust ja seda väiksem on selle võime tegelikku abivajajat tõesti aidata.
Võimekus süsteemis kuritarvitamisi avastada peab olema riigi tagada, järelevalvekulu on aga üks osa süsteemi ülalpidamiskulust.