Eerik-Niiles Kross: Päts ja meie

Eerik-Niiles Kross. Foto: Peeter Langovits

Riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond) kirjutab, miks vajab Eesti esimene president Konstantin Päts ausammast ja miks peaks praegune president Kersti Kaljulaid selle avamisel kindlasti osalema.

Ma ei tea täpselt, mis hetkel jõudis Nõukogude Eestis üles kasvades mu teadvusse arusaam, et Eesti pole vaba. Igatahes umbes neljandas klassis moodustasime paari klassivennaga salaorganisatsiooni.

Olime 11-aastased ja aasta oli 1978. Arvasime, et Eesti vabaks saamiseks tuleb midagi ette võtta. Organisatsioonil oli oma põhikiri, eesmärkideks eestiaegsete raamatute kogumine, lugemine ja teistele edasi andmine, uute liikmete värbamine ja ka relvade hankimine ja valmistumine ülestõusuks. Viimane võib praegu tunduda koomilisena. Organisatsioonil oli ka nimi: PKP ehk President Konstantin Päts.

Kui ma sellest kodus isale õhinal rääkisin, ei öelnud ta, et valet asja ajate või lõpetage ära. Ta soovitas mitte vahele jääda. Vana Tõnissoni leeri mehena ei hakanud ta seletama, et Päts polegi nagu õige nimi ühele vastupanuorganisatsioonile. Vastupidi, nimi oli igati hea.

Ma ei mäleta enam, kuidas me Pätsu nime peale tulime, aga panime selle ise. Ilmselt pidi see olema esimene nimi, mis sellises seoses pähe tuli. Eestimeelsetest kodudest vanemate või vanavanemate vaiksetest juttudest kõrva jäänud, kalalkäikudest vanaonudega meeles või suvistest lakalugemistest sugulaste talus koos pildiga silma ees. Me ei teadnud Pätsust tegelikult suurt midagi, välja arvatud ühte: ta oli vaba Eesti president, meie vanemad pidasid tast lugu ja meie vaenlased panid ta vangi.

Päts kehastas 1978. aastal okupeeritud Eestis koolipoiste jaoks kaotatud riiki ja vabadust ning innustas tegudele selle tagasivõitmise nimel. Võib-olla ei olnud see igas koolis või suguvõsas nii. Aga Päts oli meie, mitme meie-eelse põlvkonna ja küllap mõne järgneva põlvkonna jaoks üks Eesti riigi sümboleist ja üks kesksemaid sümbolkujusid vabadusse tagasi pürgimise teel.

Eesti riikluse taastamisel mängis «Pätsu aja» mälestus ülisuurt rolli. Meil oli tollal omast käest võtta hulgaliselt inimesi, kes olid vabas Eestis üles kasvanud, kellel oli vaba inimese lapsepõlv, vaba inimese kõrgharidus või koguni oma vaba riigi heaks töötamise kogemus. Päts oli kõigi nende jaoks Eesti president, oma vigadega, oma traagikaga, oma saatusega, aga see oli meie saatus ja meie traagika. Ja nüüd oli meile antud võimalus teha heaks seda, mida Pätsul ei olnud enam võimalik.