Selmet võtta liialdused omaks ja hanget muuta, saatis ise Jeep Grand Cherokeega sõitev haigla juhatuse esimees Urmas Sule ajakirjaniku konkreetsetele küsimustele ümaraid vastuseid selle kohta, kuidas juhatuse liikme kohustuse täitmiseks on vaja turvalisi autosid.
Juba toona tekitas ajakirjanikus küsimusi Sule käitumine, mis meenutas veidi mullis elamist. Kas ta üldse mõistis, et selle hankega on midagi valesti, ehkki juriidiliselt on kõik korrektne? Huvi haigla vastu muudkui paisus ja infot hakkas juurde laekuma. Kui sain teada, et näilisel juhatuse liikme avalikul konkursil valiti ametisse haiglatöö kõrvalt kiirlaenuäri pidanud ja selle pankrotistanud Jan Põlluste, ilmus järgmine lugu. Kui siis Põlluste väitis, et pankrot toimus trikitamata ja seaduste järgi, tuli veel infot ja pidin kirjutama, et tegemist oli võlausaldajatest pensionärid kirsturahata jätnud JOKK-skeemiga – sama kaubamärgiga laenukontor tegutseb Põlluste naise juhtimisel endisel aadressil edasi.
Ja nüüd siis informatsioon selle kohta, kuidas haigla töömehed käisid neljapäeviti Sule kodus töid tegemas. Kuidas haiglas kaevandati bitcoin'e ja kogu lugu jäi haiglaseinte vahele. Kuidas hookuspookusega varastati haigla raha ja Sule pidas paremaks mitte pöörduda prokuratuuri, ehkki see peaks olema kodaniku ja juhi kohustus. Ju siis oli Sulel põhjust eeldada, et need lood ei jõua ajakirjandusse. Kahju, et see nii on.
Parimal juhul valitseb Pärnu haiglas lihtsalt korralik segadus. Ja nüüd ma küsin, kas midagi säärast iseloomustab teisigi Eesti haiglaid, kus liiguvad meeletud summad? Usun ja loodan, et mitte. Kui usutavalt seletab Sule haiglate liidu juhina nüüd avalikkusele, et riik peab leidma lisaraha inimeste ravimiseks?