Kadri Taperson.

FOTO: Elmo Riig

Loomakaitsjad on juba rohkem kui kaks aastat oodanud maaelukomisjoni otsust karusloomafarmide keelustamise osas ja ootavad ikka veel, kirjutab MTÜ Loomus juhataja Kadri Taperson.  

21. novembril 2014 viisid loomade eestkoste organisatsiooni Loomus esindajad riigikokku kollektiivse pöördumise, millega tahetakse eelkõige eetilistel põhjustel keelustada Eestis karusloomakasvatused kümneaastase üleminekuajaga. Pöördumisele pandi kaasa üle tuhande digiallkirja ja viimase aasta jooksul paberile kogutud 10 000 allkirja. Kümmet tuhandet allkirja ei ole Eestis väga lihtne kokku koguda, aga kuna karusloomakasvandused on olnud ühiskondlikes aruteludes teemaks juba üle kümne aasta, on neid, kes otsuse loomade kasuks langetanud, juba piisavalt.

Enne 2014. aasta lõppu tegeleti karusloomakasvanduste keelustamise teema teadvustamisega pigem teisi meetodeid kasutades. Toimusid meeleavaldused ja telemeedia vahendusel jõudsid rahvani koledad videomaterjalid karusloomakasvanduste argipäevast. Need on kõikides põhjamaades äravahetamiseni sarnased ja teist korda vaatamiseks ei kõlba. Peale ühe niisuguse materjali nägemist elavnes tollane keskkonnaminister, koostöös loomade eestkostjatega avaldati karusloomafarmidele survet ja teatud keskkonnanõuded said tänu sellele täidetud, kuid see ei muutnud karvavõrdki farmides olevate loomade elu. Samasugune surmaootamine jätkus.

Hea otsus tasub kaalumist

Praegu peaks iga koolilaps mõistma, et loom (olgu ta siis kodu- või metsloom) ei taha puuris elada, ja just see peaks olema otsuste tegemise aluseks. Selge see, et maailm ei muutu päevapealt ja kõik loomad ei saa elada nii, nagu nad väärt on, aga kui on võimalik teha üks hea otsus, siis võiks seda vähemalt tõsiselt kaaluda.

Just seda tõsist kaalumist ei olegi veel siiani toimunud. Loomakaitsjad on rääkinud, kirjutanud, kohtunud lugematu arvu poliitikutega, aga on harva näinud tõelist poliitilist tahet midagi loomade heaks ära teha. Ja kui ongi näinud, siis tavaliselt ei ole tahte taga jõudu või võimu. Need, kellel on koalitsiooniläbirääkimistel sõnaõigus, kipuvad tegema populistlikke otsuseid, vähemalt nii mitteolulistes teemades, nagu seda on loomakaitse; nii et peale jääb paari inimese pealiskaudne seisukoht, mitte tuhandete veendumus.

Seni toimunud...

Esimene maaelukomisjoni istung toimus kaks kuud peale märgukirja esitamist, 26. jaanuaril 2015, aga kuna kohe olid tulemas riigikogu valimised, oli juba enne kokkusaamist selge, et see komisjoni koosseis ei otsusta midagi. Märtsis, peale valimisi kirjutati koalitsioonilepingusse sisse ka karusloomafarmide teema, aga mitte lausa keelustamise sõnastuses. Uus maaelukomisjoni koosseis kinnitati 9. aprillil. 2. juunil toimus maaelukomisjoni avalik istung, millele olid kutsutud nii loomakaitsjad kui ka karusloomakasvatajad ja kus otsustati, et kuna teema kohta on vähe informatsiooni, tuleb tellida uuring karusloomakasvandustest, tollal sõnastati seda küll kui «mõjuanalüüs».

Analüüs telliti maaülikoolilt ja järgmise, 2016. aasta jaanuaris see veel valmis ei olnud. 2. veebruaril 2016 ilmus uuring maaeluministeeriumi avalike dokumentide voogu, aga korjati sealt kohe ära, et maaülikooli tagasi saata. 20. aprillil said loomakaitsjad teada, et mõjuanalüüsi arutatakse ilma nendeta maaelukomisjoni istungil 3. mail, aga kuna sellel istungil tehti analüüsile ilma kaitsjatetagi korralikult kriitikat, siis saime 19. mail kirja, et peaksime omapoolsegi kriitika 1. septembriks paberile panema, mida me ka tegime.

Sügisel küsis maaelukomisjon seisukohta valitsuselt, kes omakorda pöördus ministeeriumite poole, kust tuli ootuspärane vastus: ametnikud ei näe põhjust farmide keelustamiseks. Omavahelistest telefonivestlustest selgub, et vastus oleks võinud olla pisut teisele poole kallutatud, kui erakondadelt oleks tunda natukenegi poliitilist tahet. 15. novembril selgub, et uue koalitsiooni läbirääkimistel üritatakse leppesse sisse panna, et karusloomafarmide keelustamist Eestis ei tule. See katse siiski ei õnnestu. 17. novembril selgub, et valitsus karusloomafarmide keelustamise teemal seisukohta ei võta. 12. detsembril küsib maaelukomisjoni uus koosseis sama uuelt valitsuselt ja saab 2017. aasta jaanuaris samasuguse vastuse.

Loomi ei päästa suurem puur

Kollektiivne pöördumine on kodanikuühiskonna valitsemisvahend. Kui on piisavalt palju inimesi, kes tahavad ühte asja, siis on nende soov väärt seda, et teemat arutataks just sellest lähtekohast, millega on kollektiivselt pöördutud. Jutuksoleva pöördumise lähtekohaks on loomad ja nende elu, mille muutmine tooks kaasa kasulikku ka inimestele ja keskkonnale tervikuna.

Kahe aasta jooksul jõuab maailmas palju juhtuda. Ei saaks öelda, et me elaksime just palju paremas paigas kui 2014. aastal, mõeldagu nii positiivselt kui tahes. Loomade elu peaks justkui mõjutama see, et selle aasta alguses hakkasid kehtima mõned uued karusloomade pidamise nõuded, mis muu hulgas määravad puuride suuruse.

Julgen arvata, et loomadel on puuri suurusest üsna ükskõik. Võib-olla tajuksid nad muutust sel juhul, kui tegu oleks nt maapinnal asuvate suurte aedikutega, aga seda ei ole mõtet endale ette kujutada; niisugune muutus ei ole kasumitaotlejatele rentaabel niikuinii. Kõiki kehtivaid nõudeid just selliste põhjendustega ei täidetagi, mis annab põhjuse veelkord välja öelda: Eesti seadused ei kehti karusloomafarmeritele.

Eestkostjad ei vaiki

Karusloomade eestkostjate hääl ei ole kahe aasta jooksul vaiksemaks jäänud. Alates 2014. aasta novembist on meedias karusloomafarmide teemadel ilmunud peaaegu 800 artiklit, ja see arv sisaldab üksnes suurimaid trükimeedia ja online-kanaleid ning tele- ja raadiosaateid. Seega võib mainimiste arv avalikus meedias küündida vähemalt tuhandeni, sotsiaalmeediast rääkimata.

Kahe aasta jooksul on karusloomakasvanduste keelustamisele toetust avaldanud kõik Eestis tegutsevad loomakaitseorganisatsioonid ja koos nendega peaaegu 70 eri valdkonna ettevõtet; rahvusvaheline petitsioon on kogunud üle 30 000 allkirja; keeldu toetavad avalikult tunnustatud näitlejad, muusikud, kirjanikud, arstid, ajakirjanikud, moekunstnikud, zooloogid; arutelu on tervitanud paljud rahvusvahelised loomakaitseorganisatsioonid; jaanuaris avaldati ka EMORi uue uuringu tulemused, mille järgi on karusloomafarme mittepooldavate inimeste arv kasvanud 11% võrra; 81% naistest ja 55% meestest ei poolda loomade kasvatamist ja hukkamist farmides karusnaha saamise eesmärgil.

Igaüks võib ise arvutada kui palju päevi on tšintšiljad, rebased ja mingid selle aja jooksul puuris istunud. 2014., 2015. ja 2016. aasta jooksul on Eestis tapetud rohkem kui 300 000 minki ehk ameerika naaritsat ja rohkem kui 21 000 rebast. Tšintšiljade kohta ei julge numbritega välja tulla, sest keegi ei paista päris täpselt teadvat, kui palju meil neid farme on. Loodetavasti ei kõla «liiga emotsionaalselt» avaldus, et nende numbrite taga on sadu tuhandeid isiksusi ja elusid, mis mööduvad üsna armetult.

Karusloomafarmidele on välja pakutud üleminekuaeg

Tuletan meelde, et loomakaitsjad on vaguralt välja pakkunud kümneaastase üleminekuaja, mis suurendab neid arve veelgi. Iga looma elu on väärtus omaette ja sestap on sellised poliitilised eksperimendid tegelikult kurjast. Meil ei ole aega oodata, kas kodanikuühiskond toimib või mitte.

Kogenud loomakaitsja või ükskõik, millise muu valdkonna aktivist teab, mis on näiline kaasamine. Me kõik oleme istunud ümarlaudades, kus sellele järgnev teade avalikkusele on juba ette otsustatud ja teame, et nii on lood ka karusloomafarmidega. Iseenesest on segane olukord ju meile kasulikki, niikaua kui ei tule otsust, ei tule ilmselt kellelgi pähe vähemalt avalikult uusi farme looma hakata.

Märgukirjas oodatud otsuse venimine on andnud kõigile võimaluse asi enda jaoks läbi mõelda, vähemalt võime niimoodi loota, selle asemel, et endale tuhka pähe raputada ja kahetseda, et kiri üldse riigikokku koltuma viidi. Selge on see, et ükskõik milline otsus komisjonist lähipäevil avalikkuse ette jõuab, loomade kannatused lähevad korda juba nii paljudele inimestele, et ega see rong seisma jää. Südametunnistusega poliitikutel on võimalik teha ainult üks otsus, teist valikut enam ei olegi.