Kas Ameerika Ühendriikide presidendil Donald Trumpil on õigus tunda poolehoidu Venemaa vastu? Esmapilgul see kindlasti nii ei paista, kirjutab Robert Harvey.
Robert Harvey: kui ohtlik on Putin? (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaal puuduvad õiglased valimised ja organiseeritud opositsioon on maha surutud. Ja Vladimir Putini juhtimisel on riik võtnud uuesti kasutusele külma sõja aegsed võtted nii kodumaiste teisitimõtlejate kui välismaiste sihtmärkide, kaasa arvatud Ühendriikide vastu.
Putini valitsus on ujutanud lääne üle nii paljude luurajatega, et neid on näiteks Suurbritannias rohkem kui külma sõja aegu. Usutavasti on Kreml teostanud välismaal omajagu kättemaksuakte ja mõrvanud kodus hulga teisitimõtlejaid, sealhulgas ajakirjanikke, aktiviste ja poliitilisi liidreid.
Krimmi liitmine Venemaaga oli esimene seesugune käik Euroopas pärast 1945. aastat. Vene sõjavägi on sekkunud Ida-Ukrainas, pommitanud halastamatult Süürias Aleppos nii tsiviilisikuid kui mässulisi ning toorutsenud Gruusia ja Tšetšeenia kallal.
Nende õuduste nimekiri peaks olema vastuse saamiseks piisav. Trump ei tohiks ju usaldada Venemaa kõige halastamatumat juhti pärast Stalinit?
Aga kui suurt ohtu Venemaa endast läänele tegelikult kujutab? Lõppudelõpuks on Venemaa ju pidanud üldiselt kinni relvastuskontrollilepingutest USAga. Ja samal ajal, kui Venemaa tugevdab oma relvajõude ja ehitab uusi tanke, ei ole sel tegelikult majanduslikku ega tööstuslikku võimekust, et toetada pikaajalist sõjapidamist. Ja Venemaa liidrid teavad seda.
Pärast Nõukogude Liidu varisemist, oli Kremli jaoks piisavalt ränk löök juba Ukraina – impeeriumi endise tööstussüdame ja viljaaida – kaotamine mõõdukalt demokraatlikule (Venemaa standardite järgi), iseseisvale valitsusele. Ukraina liitumine Euroopa Liidu või NATOga, mida mõned lääneriigid on soovinud, annaks aga Kremlile surmahoobi.
Ja hoolimata Venemaa brutaalsest sekkumisest Donbassi piirkonnas, on Miski lepetest, mis pidanuks sõja lõpetama, enamvähem kinni peetud. Venemaa teab, et riskiks lõputu sõjaga ning ei ole ilmutanud märke sellest, et kavatseks annekteerida venemeelsed Donetski ja Luganski piirkonnad.
Venemaa klammerdumine ainsa allesjäänud Lähis-Ida liitlase Süüria külge lõhnab meeleheite järele. Tasub meenutada, et Kremli poolel olid kunagi Alžeeria, Iraak, Lõuna-Jeemen ja Egiptus. Süüria praegustes hädades on Putin süüdi vaid osaliselt, ent ta võib tekitada olukorra, kus sellest saab samasugune mülgas nagu 30 aastat tagasi Afganistanist. On ainult aja küsimus, mil džihadistid hakkavad lääne asemel Venemaale kätte maksma.
Selgub, et Venemaa positsioon maailmas on praegu veelgi vähem kindel kui 1980ndatel, mil Nõukogude Liidu nõrgenev majandus ei suutnud enam toetada Ida-Euroopa ja teiste satelliitriikide kontrolli all hoidmist. Venemaa maadleb eneseaustuse taastamise nimel ja püüdleb oma traditsiooniliste välispoliitiliste eesmärkide poole, mis baseeruvad ajaloolisel ümberpiiramise hirmul. Sedapuhku on piirajaiks lõunas islamistlikud äärmuslased, idas võimalike ekspansionistlike taotlustega Hiina ja läänes vanad külma sõja aegsed vaenlased.
Kui need kartused tunduvad põhjendamatud, on paslik meenutada, et Siber oli kunagi Hiina osa ja Venemaale on mitme sajandi jooksul tungitud kaks korda – esiteks Napoleon ja siis Hitler. Iidne hirm ümberpiiratuse ees juhtis ka Stalini 1939. aastal lõpuks katastroofilisi tagajärgi toonud liitu natsi-Saksamaaga.
Kahjuks säilis külma sõja aegne mõttelaad isegi pärast Berliini müüri langemist veel mõlemal pool. Boris Jeltsini presidentuuri aegadel 1990ndatel ei järginud lääs sugugi Winston Churchilli öeldut: võidus ole suuremeelne. Varssavi pakti lõppemisega laienes NATO Venemaa piirini. Käest lasti võimalus kinnitada demokraatlikule Venemaale, et soovitakse koostööd ja tekkinud rahulolematus lõi võimalused Putini tõusuks.
See toob meid tagasi Trumpi juurde. Tema optimism USA-Vene suhete osas pöördub lõpuks paratamatult pettumuseks. Oleme seda juba varem näinud. Samamoodi nagu Trump praegu, nägid ka endine USA president George W. Bush ja Suurbritannia endine peaminister Tony Blari Putinis esialgu meest, kellega neil on võimalik äri ajada. Nüüd, pärast 17 aastat võimul, on Putin näidanud end aga korruptiivse ja vägivaldse juhina, kes kasutas naftabuumi selleks, et rikastuda ja aidata sama teha oma lähikondsetel.
Kui Mihhail Gorbatšov lasi Nõukogude ülevõimul Ida-Euroopas 1989. aastal langeda, ei olnud see sugugi tema kapriis, ülemvõim oli muutunud lihtsal liiga kalliks. Tänapäevast Venemaad pigistab aga veelgi suurem majandussurutis. Putini tagatoapoliitika ja ebapädev majanduspoliitika on toonud kaasa selle, et inimeste elustandard on õige vähe paranenud, Venemaa majandus pole konkurentsivõimeline ja riigi nafta- ning gaasimaardlaid ei arendata õiges suunas. Naftahinnad on poole madalamad kui 2014. aastal ning Venemaa majandusel on rasked ajad.
Trump teeb õigesti, et sirutab käe, aga ta peab hoidma alles ka rahvusvahelise õiguse tõsise rikkumise eest kehtestatud sanktsioone. Ärimehena peaks ta teadma, et see, kellel pole rahakotti, ei saa ka sõda pidada. Pigem varem kui hiljem, maksab Putinile ta majanduslik ebakompetentsus kätte. Kui see juhtub, ei tohi ei USA, NATO ega Euroopa Liit lasta käest võimalust tuua Putini valitsusaja järgne Venemaa tsiviliseeritud riikide perre.
Robert Harvey on endine Briti parlamendi alamkoja välisasjade komitee liige.
Project Syndicate