Diplomaatia on väga lihtsalt öeldes sõbrustamise kunst. Kui seda ei oska, siis on halvasti ja kõigile parem, kui need, kes sõbrustada ei oska, ära lähevad. Õnneks on Eesti olnud taasiseseisvusaastate vältel sõprade leidmisel väga osav, muuhulgas annab sellest tunnistust meie liitlaste kohalolek, ning neid, tänu kellele see, mis veel mõnekümne aasta eest tundunuks paljudele utoopia, on realiseerunud, tuleb selle eest tänada. Eesti julgeolek pole kunagi olnud nii kindel nagu praegu.
Viimastel nädalatel on eesti ajakirjanduses hurjutatud Eesti poliitikuid ja riigijuhte, et need ei kritiseerivat piisavalt Ameerika Ühendriikide uut presidenti. Samad autorid on arglikult vihjanud ka sellele, et Eestil pole sellist liitlast nagu Ameerika tarvis. Lisaks on avaldatud arvamust, et Eesti president ei peaks ulatama kätt Poola presidendile, kuna tegu on sealse võimupartei PiS (p.k Prawo i Sprawiedliwosc) esindajaga.
Poola on Eesti jaoks ülioluline liitlane, kes Suurbritannia kõrval on olnud ainsateks Euroopa riikideks, kus enamik vastajatest on rahvaküsitlustel toetanud sõjalise konflikti puhul oma sõjaväelaste appi saatmist Balti riikidele.
Mis puudutab Ameerika Ühendriike, siis tegemist on meie lähedasima ja võib öelda, et ka lootustandvaima liitlasega. Balti riikidele antud sõjalised garantiid, mis on meie julgeoleku oluliseks nurgakiviks, kehtivad ka edaspidi, kuna need ei olene presidendi või mõne teise kõrge riigiametniku isikust, vaid nende aluseks on Ameerika sõjalises ja poliitilises establishment’is valitsev konsensus. Eestil oli ja on Washingtonis palju sõpru.
Võib aru saada neist, keda on teinud murelikuks Donald Trumpi väljaütlemised, muuhulgas need, mis puudutavad Venemaad. Kuid samasuguseid reveransse Vladimir Putini ja Venemaa suunal on lubanud endale viimastel aastatel ohtralt ka paljud itaalia ja prantsuse juhtivad poliitikud. Vaadake kas või, mida on sel teemal rääkinud Prantsuse presidendikandidaadid, kellest vaid Benoit Hamon on käsitlenud Venemaad julgeolekuohuna Euroopale.
Eestil tuleb sarnaselt teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega tegutseda uutest realiteetidest lähtuvalt. Peame tegema aktiivseid jõupingutusi, et Ühendriikide uus administratsioon tunneks meie käekäigu vastu rohkem huvi, samuti tegutsema ka Pariisi ja Berliini suunal, et ühised julgeolekut puudutavad huvid viiksid edasise NATO struktuuride ja koostöö tugevdamiseni ehk jätkuksid protsessid, mille tunnistaja oleme võinud viimastel aastatel olla. Suurt osa meist on ju rõõmustanud vaatepilt, et 24. veebruaril marsivad meie kaitseväelased kõrvuti liitlastega, kelle esindatus Eesti Vabariigi aastapäeva paraadil on aastast aastasse kasvanud. See näitab veel kord, et Eestil on väga palju sõpru.