Mart Rannut: kelle poolt on hallipassimehed?

Mart Rannut Foto: Peeter Langovits

Jaanuari viimastel päevadel tuli valitsuse juhtpartei Keskerakond eesotsas peaminister Jüri Ratasega välja juba läbinämmutatud mõttega kinkida  praegustele nn hallide passide omanikele kodakondsus. Põhjuseks toodi ebanormaalne olukord, kus mõningatel riigis pikka aega elavatel inimestel puudub kodakondsus. Seetõttu kavatseski Keskerakond kõigile, kes on elanud siin vähemalt 25 aastat, anda Eesti passi. Seda pakutakse küll järgmiste riigikogu valimiste peateemaks, kuid ilmselt on see siiski seotud lähenevate kohalike omavlitsuste valimistega ja erakonnasisese rähklemisega.

Vastukaja meedias on olnud emotsionaalne ja hämmastavalt positiivne, meeldiv erand oma asjalikkuses on üks analüüs selle sammu kasust Keskerakonnale valimistel, kus vastav otsus suurendaks saadavate häälte arvu ning erakonna esindatust riigikogus. Esitan allpool mõningaid fakte, mis loodetavasti võtavad ilmsesti kahtlasel plaanil hoogu maha.

Keskerakonna kava ei kõrvalda halle passe kasutusest, need jäävad igal juhul alles. Inimesi ei saa sundida sellest loobuma ning neid, kes loobuda ei taha, on omajagu, eriti Vene piiri ääres. Nende hulgas on ka teise riigi kodanikke, kes mingitel asjaoludel pole oma riigist dokumente saanud. Samas väheneb see rühm kiiresti: praegusele umbes 80 000-le lisandus eelmisel aastal mõniteist inimest, järgmistel aastatel võib see arv olla ühekohaline, samas kui igal aastal väheneb surmade tõttu nende arv tuhandete võrra. Tegu ongi keskmiselt vanemate, madalama haridusega ja vaesemate inimestega, kes ühiskonnas silma ei torka. Erandiks on vangid, kellest see rühm moodustab ligi kolmandiku.

Kodakondsuseta isikute rühm on kujunenud okupatsiooni tagajärjel ning nende ajutine olemasolu kuni poliitilise lõimumiseni ehk Eesti kodakondsuse saamiseni on normaalne nähtus. Eesti kodakondsuse saamine on viimane samm lõimumisprotsessi pikas ahelas ning selle eeldus normaalses ühiskonnas on keeleline ja sotsiaalne lõimumine. Meie poliitikud kipuvad aga ühiskondlikke seaduspärasid eirama. Väide, et kedagi sellega diskrimineeritakse või kellegi inimõigusi rikutakse, paika ei pea, kuid Venemaa oma alternatiivtõdede kuulutamisel sellest häirida ei lase (väidetavalt on Eesti riik nendelt kodakondsuse «ära võtnud»).

Inimõiguste Instituudi 2015. aasta uuringu järgi on hallipassimeeste näol valdavalt tegu  inimestega, kes on siin elanud aastakümneid, kuid kellest üle poole ei räägi sõnagi eesti keelt. Isegi oma vähest eesti keele  oskust ei üritata kasutada ega peeta seda ka oluliseks, ilmselt on lihtsam häälekalt venekeelset teenindust nõuda. Eesti uudiseid ja meediat usaldab neist neli protsenti, neid jälgib üks protsent; põhiline info (seda küll moonutatult ja Eestile vastandatult) saadakse Venemaa telekanalitest ja PBKst.

Eesti ühiskondlikust ja kultuurielust ei teata sama hästi kui midagi, näiteks Arvo Pärt ja koer Lotte on tundmatud nimed. Enamik neist on seisukohal, et Eesti astus 1940. aastal vabatahtlikult NSV Liidu koosseisu, NSVLi okupatsiooni peab selle põhjuseks marginaalne hulk. Julgeolekupoliitilistes seisukohtades on ühisosa eestlastega minimaalne, valdavalt on vaated vastandatud, näiteks NATO vägede siinolekule ja Ukraina sündmustele. See näitab ka üldist mentaalset vastandatust ja lõimumise puudumist. Arusaam, et uus pass taskus inimese peas kõik ümber kujundab, on naiivne ja lihtsalt ebateaduslik.

Siin tuleb lisada, et sama kaheldava lojaalsusega on peale hallipassimeeste ja Vene kodanike ka osa muukeelsetest puuduva või vähese eesti keele oskusega Eesti kodanikest. Praegune Keskerakonna kava suurendaks just viimaste arvu, vähendades sellega valijate üldist Eesti-meelsust ning ühiskonna ja riigi julgeolekut.

Sisuliselt veidi kohendatud kodakondsuse niinimetatud nullvariant kisub uuesti lahti sügava lõhe eesti- ja venekeelse ühiskonna vahel. Demokraatiat see kindlasti ei suurenda. See võimu- ja erakonnahuvidest lähtudes kavandatud samm kahjustab Eestit ja meie tulevikku, kuid sobib hästi kokku meie naaberriigi soovidega. Kui aga valitsusel on soov lõimumisvaldkonnas kiiresti midagi tarka ära teha, siis selleks on võimalusi küllaga, alates segregatiivsete venekeelsete lasteaedade ja gümnaasiumide sulgemisest ning põhihariduse ümberseadistamisest ühtsuskooli põhimõtetele vastavaks.