Inimõiguste Instituudi 2015. aasta uuringu järgi on hallipassimeeste näol valdavalt tegu inimestega, kes on siin elanud aastakümneid, kuid kellest üle poole ei räägi sõnagi eesti keelt. Isegi oma vähest eesti keele oskust ei üritata kasutada ega peeta seda ka oluliseks, ilmselt on lihtsam häälekalt venekeelset teenindust nõuda. Eesti uudiseid ja meediat usaldab neist neli protsenti, neid jälgib üks protsent; põhiline info (seda küll moonutatult ja Eestile vastandatult) saadakse Venemaa telekanalitest ja PBKst.
Eesti ühiskondlikust ja kultuurielust ei teata sama hästi kui midagi, näiteks Arvo Pärt ja koer Lotte on tundmatud nimed. Enamik neist on seisukohal, et Eesti astus 1940. aastal vabatahtlikult NSV Liidu koosseisu, NSVLi okupatsiooni peab selle põhjuseks marginaalne hulk. Julgeolekupoliitilistes seisukohtades on ühisosa eestlastega minimaalne, valdavalt on vaated vastandatud, näiteks NATO vägede siinolekule ja Ukraina sündmustele. See näitab ka üldist mentaalset vastandatust ja lõimumise puudumist. Arusaam, et uus pass taskus inimese peas kõik ümber kujundab, on naiivne ja lihtsalt ebateaduslik.
Siin tuleb lisada, et sama kaheldava lojaalsusega on peale hallipassimeeste ja Vene kodanike ka osa muukeelsetest puuduva või vähese eesti keele oskusega Eesti kodanikest. Praegune Keskerakonna kava suurendaks just viimaste arvu, vähendades sellega valijate üldist Eesti-meelsust ning ühiskonna ja riigi julgeolekut.
Sisuliselt veidi kohendatud kodakondsuse niinimetatud nullvariant kisub uuesti lahti sügava lõhe eesti- ja venekeelse ühiskonna vahel. Demokraatiat see kindlasti ei suurenda. See võimu- ja erakonnahuvidest lähtudes kavandatud samm kahjustab Eestit ja meie tulevikku, kuid sobib hästi kokku meie naaberriigi soovidega. Kui aga valitsusel on soov lõimumisvaldkonnas kiiresti midagi tarka ära teha, siis selleks on võimalusi küllaga, alates segregatiivsete venekeelsete lasteaedade ja gümnaasiumide sulgemisest ning põhihariduse ümberseadistamisest ühtsuskooli põhimõtetele vastavaks.
