Mariita Mattiisen.

FOTO: Magnus Heinmets

Meile tuttav maailmakord on muutumas. Mil määral, on juba omaette küsimus, kirjutab Eesti NATO ühingu liige Mariita Mattiisen.

Juba mõnda aega valitseb meile tuttavas ja turvalises maailmas hoopis ebakindluse õhkkond. Venemaa agressiivne käitumine, terroriaktid ja populismi tõus on tekitanud läänemaailmas eksisteerivale elukorraldusele palju väljakutseid ning oleme jõudnud olukorda, kus ettearvamatud otsused ja sündmused võivad tekkida väga kiiresti. 

Siinkohal peaksime aga heitma pilgu korraks minevikku. Paratamatult tundub, et inimkond küll õpib ajaloost, kuid seda vaid mõned põlvkonnad, misjärel toimunu unustatakse, vähemalt osaliselt. See on ohtlik viga, mida teha, sest just esivanemate vigadest õppides saame vältida samade mustrite kordumist tulevikus.   

Senisel maailmakorral on põhjus

Oluline on aru saada, et praeguseni kehtinud maailmakord on selline olnud põhjusega ning just tänu kehtinud korrale ning pärast Teist Maailmasõda loodud liitudele, sh NATO-le ja Euroopa Liidule, oleme suutnud tagada rahu ja stabiilsuse Euroopas, kus riigid on saanud areneda ja majanduslikult kasvada. Kogu eksisteeriv globaalne majandus ja poliitiline süsteem koos toimivate liidusuhetega on 20. sajandi esimeses pooles aset leidnud õuduste tulem. Mingis mõttes kui tagatis, et analoogseid sündmusi enam kunagi ei korduks. Samuti peegeldab see aga soovi ja tahet rohkemast koostööst rahu ja arengu tagamiseks maailmas.

Globaliseerumise üks mõte on olnud just nimelt parem elu kõigile, see tähendab ka vähem sõdu ning stabiilsemat maailma. Just USA-l on läbi ajaloo olnud siinkohal oluline roll nii Euroopas kui ka maailmas laiemalt. Ka NATO loomise eesmärk 1949. aastal oli ennekõike hoida ära edaspidiseid sõdu ning olla usutavalt tugev jõud vastukaaluks stalinistlikule Venemaale. Täna on kollektiivkaitsel põhinev allians oma tegevust rahu tagamiseks laiendanud ka terrorismivastasele võitlusele jt väljakutsetele, kuid järjest enam muutub oluliseks just nn juurte juurde tagasi pöördumine.

Lähtudes eelmisel aastal hoogu saanud sündmustest ja nii mõnelegi uskumatutest tulemitest, on paljud analüütikud ja poliitikud asunud tõmbama paralleele 1930ndate ja praeguse aja vahele. Ehkki ühedki sündmused ei ole identsed, on sarnasused kahe ajastu vahel hirmuäratavad. Hirmuäratavad just sellepärast, et 30ndatel järgnes nendele sündmustele sõda ja inimsusevastased kuriteod, mida keegi ei osanud tol ajal ette näha. Tolleaegne meedia kujutast nt Hitleritki enne tema võimuletõusu naeruväärsena ja tema värvikat sõnavara ebausutavana.

Süsteem vangub

Paratamatult leiame end aga täna olukorrast, kus just seesama kehtiv ja stabiilne süsteem on hakanud vankuma. Ükski süsteem ei ole küll ideaalne, kuid praeguseni toiminu on suutnud tagada rahu ja stabiilsuse võrdlemisi pikaks ajaks, mille lõhkumine või ulatuslik ümberkorraldus võib osutuda läänemaailmale saatuslikuks. Olid ka ju 30ndad need, kus kaheldi kapitalismis ja demokraatias ning tõusid esile erinevad äärmuslused, kes ei uskunud toimivasse süsteemi.

Mäletatavasti oli Weimari vabariik tollel ajal üks liberaalsemaid ühiskondi, mille institutsioonid ei olnud aga piisavalt tugevad, et hoida ära langemist populismi kätesse. Just nendel aastatel võis mitmes Euroopa riigis kuulda natsionalistlikke mõtteid, mis kõlasid väga sedamoodi nagu Germany first, France first, Italy first jne. Tulemused ei jätnud maailma ajalukku just ilusat jälge. Ka juba tolle aja suurvõimu USA 20ndate ja 30ndate isekatel poliitilistel otsustel oli suur roll sündmuste arengus, mis viisid lõpuks globaalse konfliktini.

Praegu leiame end järjekordselt olukorrast, kus natsionalism ja ksenofoobia kergitavad pead edukates harmoonilistes demokraatlikes ühiskondades. Nii mitmeski Euroopa riigis ühendab neid äärmuslikke jõudusid immigratsioonivastasus, globalismivastasus, kriitika Euroopa Liidu kui institutsiooni vastu ning värvikas kõnepruuk teiste poliitiliste jõudude aadressil. Paljud neist näevad eeskuju just Putinis, kelle autoritaarne valitsemisviis kaitseb riiki globalismi, immigrantide ja homoseksuaalide eest. Arvestades aga Venemaa oskuslikku taktikat hübriidsõja maastikul ning soovi igal võimalikul viisil läänt lõhestada, võib see osutuda Euroopale kui ka laiemalt läänemaailmale ohtlikuks, sest just sellised jõud on Putinile meelepärased, isegi kui neist kõik ei ole otseselt Venemaa rahastatud.

Ehkki ühtegi sündmust ei saa võrrelda kui identset, võib siiski praegu toimuvas tunnetada mitut sarnasust 1930ndate õhkkonnaga. Demokraatiad on täna tunduvalt tugevamad kui siis, kuid vaid nende süsteemide tugevusele lootma jäämine on siinkohal vähe, vaja on ka tugevaid liidreid kehtiva süsteemi hoidmiseks ning rahu ja stabiilsuse jätkuvaks tagamiseks. Kui aga võimul on inimesed, kes ei loe raamatuid, ei tunne huvi ajaloo õppetundide vastu ega suuda näha maailma oma riigi huvidest laiemalt, võivad järgnevad aastad osutuda mõne otsuse ja sündmuse kokkulangemise tulemusel liberaalsele maailmale tõsiseks väljakutseks, kui mitte saatuslikuks.