FOTO: SCANPIX

Mida me tegelikult keeldume nägemast, siunates sirpi ja haamrit? Miks ollakse ükskõiksed selle suhtes, et igal aastal saab kolme lõviga koolidiplomi suur hulk noori, kes ei tea midagi meie ajaloost ega valda keelt, küsib Põhjaranniku ajakirjanik Teet Korsten.

«Eesti kultuurkapitali aastapreemiate kätteandmine sirbi ja vasara − Nõukogude Liidu vapi all? Kas kultuuriministeeriumi haldusalas on toimunud paradigmaatiline muutus? Näe − võitleme siin väikeses Viljandis ennastsalgavalt inimsusevastase ilmavaate ning sümbolitega ega luba natsilipu lehvitajaid linnale kuuluvatele pindadele, aga üleriigilise tähtsusega loomepreemiaid on igati kohane stalinistlike sümbolitega dekoreerida? Palun selgitusi, kirglikud internatsionalistid.»

Sellise dramaatilise avaldusega esines Facebookis vahetult pärast KulKa aastapreemiate Kohtla-Järve kultuurikeskuses üle andmist praegune Viljandi linnapea Ando Kiviberg. Ando kohta on minul vaid häid sõnu öelda. Ta on ajanud läbi aja Eesti asja ning eriline tunnustus talle meie pärimuskultuuri arendamise ja hoidmise eest − mees on ju ka legendaarse Viljandi folgi üks vedureid. Milles ma siis Andoga nõus pole? Kas mulle meeldib okupatsioonirežiimi sümboolika?

Ajaloos pole Ando, muide, esimene inimene, kes Viktor Kingissepa nimelise kultuurimaja fassaadist pöördesse läheb. Omal ajal oli sellega probleeme ka Tiia-Ester Loitmel, kellele ei meeldinud, et tema Ellerheina tüdrukud pidid esinema säänses majas, mille küljes on sirp ja haamer. Ja kindlasti saan aru Tiia-Esterist. Need sirbi ja haamri mehed saatsid ta kui rahvavaenlase omal ajal Siberisse. Ükski normaalne inimene ei või mu meelest öelda, et nõukogude ideoloogia oli kuidagigi selline, mida peaks sallima. Ei, see väärib täielikku paljastamist ja hukkamõistu! Sellega on meil isegi liiga vähe tegeldud.

Aga on kaks erisugust teed. Ja selles küsimuses ei peaks me kopeerima Lääne-Euroopa vigu. Inimene, kes Saksamaal eitab natsikuritegusid, võib end vanglast leida. Meil nii ei ole − mu meelest õnneks. Isegi see, kes ütleb, et Nõukogude okupatsiooni pole olnud, liigub Eestis vabalt ringi. Asi pole sõnavabaduses, sest vale levitamine ei liigitu kuidagi sõnavabaduse klausli alla. Ainult täielik nõukogude jätis ja/või šovinist võib mu meelest uskuda, et Eesti ja teised Balti riigid astusid kunagi vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu.

Selmet võidelda Nõukogude atribuutikaga − mis mu meelest on orgaaniline osa stalinistlikust arhitektuurist ja seda ei tohi seetõttu selle küljest irrutada −, peaks hoolt kandma, et kõikides Eestis asuvates koolides õpetataks ikka Eesti ajalugu − st mitte «tatari-mongoli vaatepunktist». Muidu on nõnda, et igal aastal väljub koolist Eesti vappi kandva lõputunnistusega inimesi, kes samas ei valda ei eesti keelt ega tunne kohalikku ajalugu. See on nõnda, sest muidu me ei näeks iga aasta 26. juulil kooliõpilasi koos õpetajatega nt «Narva vabastamise aastapäeva» tähistamas. Minu meelest oleks vale vastu võtta seadusi, mis selliseid pedagooge vangi saadaks, aga ajalooalasele täienduskoolitusele tuleks nad küll saata.

Aga meie tarkpead nagu ei näeks probleemi meie sirguva põlvkonna kehvades ajalooteadmistes. «Staarvabamõtleja» Ahto Lobjakas korrutas enne eelmisi presidendivalimisi ERRi otsesaates valet, nagu oleks mingi Kohtla-Järve klass tervitanud välisminister Marina Kaljuranda särkides kirjadega «CCCP». Arusaamatuks jäid nii laim noorte suhtes kui ka Lobjaka vaimustus. Lõpuks palus Lobjakas vabandust, et võib-olla polnud lapsed Kohtla-Järvelt või polnud need särgid, aga tema mõte jäi − nagu oleks venekeelsed noored tahtnud keskmist sõrme näidata.

Mina väidan, et noored ei taha näidata Eesti riigile keskmist sõrme, küll aga väärivad nad haridust, mis aitab neil Eesti riigis paremini hakkama saada. See, et Eestis on siiani vene koole, ei anna tunnistust mitte Eesti riigi austusest teiste vaba valiku vastu, vaid minu meelest küünilisest tahtmisest probleemidest mööda vaadata. Kui 25 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist äkki avastame, et riigikeele võiks laps lasteaiast suhu saada, on tegu jaanalinnu probleemiga: korraks tõstab ta pea liivast, imestab avaneva pildi üle ja… torkab pea tagasi.

Nõnda on sirbil ja haamril oma kindel koht ning ülesanne meie ruumis. Mitte ainult selleks, et tutvustada nõukogude esteetikat, vaid ka selleks, et tuletada meelde nõukogude aja kuritegusid. Seetõttu tänu ja tunnustus meie kultuuriminister Indrek Saarele, kes võttis soola raputada haavadele, mis pole kinni kasvanud ning mida me ei tohigi lasta paraneda. Paljud asjad, mida me omal ajal Nõukogude koolis kuulsime, olid ju õiged! Näiteks õpetas mulle juudi rahvusest vene keele õpetaja Veera Sibrik, et «fašismist ohtlikum on ükskõiksus». Ärgem olgem ükskõiksed.


Lugu ilmus algselt Põhjarannikus.