Henrik Roonemaa: miks minu taevas on nutvad pilved

Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Igal teisel nädalal astun ma siin Postimehe arvamusküljel üles oma kolumniga ja no mis seal salata, väärikas koht. Ma siis üritan ka väärikaid mõtteid ritta seada, kirjutan Donald Trumpist, jälgimisest, tõe ja vale vahekorrast internetis ja nii edasi.

Aga sel nädalal ei kirjuta. Sel nädalal kulutan kõik mulle eraldatud 3500 tähemärki (3161 on veel järel) selleks, et anda lihtsat ja sirgjoonelist tarbijanõu. Poliitikat saab jälle kahe nädala pärast, aga täna räägime pilvest.

Viimase kuu aja jooksul on päris mitu inimest minult küsinud, kuidas nad saaksid taastada oma arvutis olnud erakordselt olulist faili, mis on kaduma läinud. Mõnel on arvuti katki läinud ja failid sinna sisse jäänud. Mõni on oma elutöö ise kogemata desktopilt ära kustutanud. Mõnel on telefon ära kadunud või varastatud koos viimase paari aasta fotodega, mis selle telefoniga on tehtud.

Iga kord, kui mu poole pöördub keegi küsimusega, kuidas taastada kadunud, hävinud või kustutatud erakordselt olulist faili, hakkab üks pilv taevas nutma. See on see pilv, mis on 21. sajandi arvuti- ja telefonikasutuse loomulik osa ning kuhu kõik need failid oleksid pidanud juba ammu enne hävinemist või kadumist jõudma nagu lambukesed jumala karja. Need failid peaksid praegu vaatama ülevalt pilvepiirilt Maa peale alla ja mitte lihtsalt vaatama, nagu nad praegu meie hulgast lahkununa teevad, vaid olema valmis esimese kutse peale kohe omanikule kasulikud olema. Pilves olev fail on nagu kadunud vaarisa, keda justkui kogu aeg enam pole meiega, aga keda tänu moodsale tehnoloogiale saab iga hetk appi kutsuda, kui on vaja hobusele rakmeid seada või küsida parimaid nippe paradiisiõunte sissetegemiseks.

See on tõesti arusaamatu ja väga kurb, et inimesed töötavad oma arvutiga ikka veel, nagu oleks aasta 1999. Ma ei tea, võib-olla nad jooksevad endiselt isekõrvetatud CD-plaatidega ringi ja installivad ka piraat-Office’it, ma ei imestaks. Lootuses, et sellest on midagi kasu, olgu see siin selgelt välja öeldud: aasta ei ole enam 1999. Mitte ükski eluliselt oluline dokument, foto või muu fail ei tohiks enam olla ainult selles ühes arvutis, kus temaga töötatakse. Veel hullem, mitte ükski selline fail ei tohiks elada mõnel USB-pulgal, mida arvutist arvutisse torgatakse ja siis näiteks oma magistritöö kallal edasi nokitsetakse. See on hullumeelsus.

Arvutid lähevad katki, kaovad, neid varastatakse, unustatakse kuhugi. USB-pulgad samuti, lisaks ei tea iial, mil mõnest võõrast arvutist sellega viiruse saab. Arvutist kogemata kustutatud olulist faili on üldiselt väga keeruline ja kallis tagasi saada. Niimoodi elamine on sama mõttetu ja ohtlik kui vett täis vanni serval röstrit hoida. Ehk mitte isegi ülearu põnev, vaid lihtsalt... milleks?

Inimesed ütlevad mulle, et nad ei usalda pilveteenuseid või et nad ei ole jõudnud ennast kurssi viia, mismoodi see asi seal ikkagi täpselt käib. Nonsenss. Kui sul kasvavad majas väiksed lapsed, siis sa ei jäta igalt poolt seintest lahtisi elektrijuhtmeid rippuma, sest sa ei usalda isoleeri või pole jõudnud end kurssi viia, kuidas juhtmete katmine käib.

Pilve osas polegi nagu eriti millegagi kurssi viia. Seitsme euro eest kuus saab täiesti legaalse Microsoft Office’i, kus on meeletu hulk tasuta pilveketta ruumi hinna sees. Tööta oma arvutis, hoia faile Microsofti serveris. Täiesti tasuta saab Google Docsi, millega saab täpselt samamoodi teha. Täiesti tasuta on ka Dropbox, kus saab hoida pidevalt uuenevaid koopiaid oma olulistest failidest. Jällegi tasuta on Google Photos, kuhu saab telefonist automaatselt saata kõik sellega tehtud fotod. Ka Apple’il on nii kontoritarkvara kui ka pilvekettad ja fotode pilves hoidmise lahendused täiesti olemas. Mõne teenuse puhul on mõistlik maksta väikest kuumaksu ja saada selle eest lisavõimalusi. Alati tasub kellegagi ka nõu pidada.

Kõige olulisem ja vist ka raskem on oma mõtlemise muutmine. Lihtsalt tuleb meeles pidada, et aastal 2017 ei tehta enam ühtegi olulist asja nii, et see on vaid ühes failis ühes arvutis, sest see on arulagedalt ohtlik.

Tarbijaminutid on läbi, tavapärane programm jätkub siin 17. veebruaril.