:format(webp)/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
/nginx/o/2017/01/27/6285037t1h9470.jpg)
Donald Trump viskas toru hargile – telefonikõne Austraalia peaministri Malcolm Turnbulliga olevat olnud Trumpi jaoks eelmise laupäeva kõige sandim.
Marti Aavik: olgu või Trump, USA kellavärk töötab (15)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nimelt on Austraalia pagulaspoliitika range ja nad on paigutanud pagulasi laagritesse väljaspool oma riigi piire – need laagrid ei meeldi inimõigusorganisatsioonidele. Obama administratsioon lubas võtta 1251 neist alguses Austraaliasse pürginud inimestest Ameerikasse.
Loen Washington Postist, et Trump olevat Turnbullile kurtnud, et ta tapetakse poliitiliselt ära, kui ta Obama lubadust täidab, ja et Austraalia tahab Ameerikasse eksportida järgmisi Bostoni pommipanijaid.
Kummagi riigi, ajalooliselt ju immigrantide loodud riikide sisepoliitika ei soosi praegu moslemimaailmast pärit migrantide vastuvõtmist. Kui Eurobaromeetri uuringu järgi on ka ELi kodanikele Euroopa tasandil olulisimad probleemid immigratsioon ja terrorism, siis ei tasu ka meie kontinendil arvata, et siinsed inimesed kalduksid mingisse erilisse immigratsioonivaimustusse.
Trumpi esimeste nädalate käskotsustel on tugev sisepoliitilise etenduse mekk ja tema väidetav kurtmine Austraalia peaministrile – nad tapavad mu poliitiliselt ära – kinnitab seda. Võime hinnata neid populisti hoo ja hooletusega tehtud sammudeks: mina teen ja olen, sean maailma viie minutiga korda, las laastud lendavad. Aga selle juures ei tasu unustada, et loomulikult on islamism (väga pehmelt öeldes) probleem. Ja olgu terroristide käe läbi hukkunuid näiteks jalgrattaõnnetustega võrreldes miljoni elaniku kohta kui tahes vähe – kvalitatiivne erinevus on olemas ja inimeste/valijate hirmutaseme erinevus samuti. Seega tegelikult ju ootame sisukat ja arukat poliitikat neis asjus ja esimeste etenduste lõppu?
Meie inimestel ei tasuks olla nii hirmsasti mures ameeriklaste ja nende väärtusmaailma pärast. Ameerika Ühendriikide konstitutsiooniga loodud demokraatia kellavärk on töötanud 227 aastat. Igaüks, kelle kodus on olnud selline peenmehaanika ime, nagu hammasrataste, pendli ja pommidega seina- või kappkell, teab muidugi, et selle eest tuleb hoolt kanda. See ei tööta siiski ilma inimese tahtliku sekkumiseta. Need inimesed on Ameerikas olemas, kes oma demokraatia kellavärgist esiteks hoolivad ja teiseks oskavad sellega ümber käia.
Seega, loomulikult tunneme huvi, mis maailmas, sealhulgas Ühendriikides toimub. Loomulikult on siin mängus vaidlused väärtuste üle ja ka konkreetsed valikud ning rahvusvaheline mõõde. Jah, ka meile oleks parem, kui nende demokraatia kellavärk toimiks raginate ja seisakuteta. Ning loomulikult on teretulnud kirjeldused, selgitused ja tõsiasjadele toetuvad analüüsid president Donald Trumpi poliitika ja käitumise kohta.
Hakata aga nõudma, nagu siit ja sealt loen, et Eesti juhtivad poliitikud asuksid nüüd ja kohe valjuhäälselt ameeriklasi õpetama, kuidas nad oma sisepoliitikat peaksid ajama, on lauslollus.