Лийза Овийр.

FOTO: Tairo Lutter

Põhimõte «võrdse töö eest võrdne palk» on midagi, mille olulisust ei tohi unustada, kirjutab riigikogu liige Liisa Oviir (SDE).

Ühes kindlustusfirmas töötavad kaks maaklerit. Enamvähem sama vanad inimesed, mõlemal on kõrgharidus, mõlemad käivad usinasti tööandja pakutavatel täiendkoolitustel. Mõlemad on pereinimesed, ühel kaks ja teisel kolm last. Mõlemad teevad sama tööd. Jututeemasid seega jätkub. Ja see on hea, sest nad istuvad vastastikku laudades ja käivad koos lõunal. Suurim vahe on selles, et kolme lapse isa saab pea poole rohkem palka kui kahe lapse ema. Miks? Ei tea. ilmselt seetõttu, et mees küsis töövestlusel kõrgemat palka.

See lugu on fiktsioon, kuid iseloomustab hästi fakti, et Eestis on suurim palgalõhe finants- ja kindlustussektoris, Eurostati andmete järgi 42, 3 protsenti 2014. aasta seisuga.

Põhimõte ja kohustus võrdse töö eest maksta võrdset tasu, tuleneb Eestis suisa kahest seadusest: Soolise võrdõiguslikkuse seadus ja Võrdse kohtlemise seadus. Kumbki neist pole väga uus, esimene on vastu võetud juba 2004. ja teine 2008. aastal. 

Mõlemad seadused ütlevad üheselt, et sama või võrdväärse töö eest tuleb maksta võrdset tasu ja vastupidine käitumine on diskrimineeriv. Diskrimineerimiskeeld tuleneb juba Põhiseadusest. Seega seaduste poolelt on kõik meil korras.

Aga päriselus… Eurostati andmetel on Eesti endiselt Euroopa Liidu suurima soolise palgalõhega riik, ulatudes aastal 2014 28,1 protsendini. Statistikaameti andmetel oli Eestis naiste ja meeste palgalõhe aastal 2015 22,2 protsenti.

Arvude erinevus tuleb metoodilistest põhjustest. On loomulik, et igal riigil on veidi erinev metoodika. Aga Eurostati andmete puhul näeme kogupilti viisil, et riigiti on andmed võrreldavad.

Seega seadus, mis on kehtinud vähemalt viimased 10 aastat, ei tööta. Seda eelkõige seetõttu, et meie palgaandmed on salajased, ja seni on kontroll võimalik vaid üksikisiku avalduse alusel ja piiratud mahus. Sama oluline on kindlasti ka asjaolu, et kontrolliteostaja on selgelt alarahastatud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei.

Sotsiaalministeeriumi plaani kohaselt soovitakse anda järelvalve õigus Tööinspektsioonile. Kõiki ettevõtjaid peaks rõõmustama fakt, et nn eelkontroll toimub kontaktivabalt, mis tähendab, et ettevõtjatele uusi kohustusi ei panda. Ainult juhul kui esialgse järelvalve käigus tekib kahtlus, et tööandja tegevus võib olla diskrimineeriv, on tööinspektsioonil õigus teha ettekirjutus tööandjale võrdse palga auditi läbiviimiseks.

Miks põhimõte võrdse töö eest võrdne palk on oluline? Ma ei tahaks tuua siinkohal esile moraalikategooriaid, kuigi need on selles küsimuses ääretult olulised. Ebaõiglane kohtlemine on selgelt ebamoraalne.

Ma soovin hoopis tuua pragmaatilise põhjenduse: soolise palgalõhe tõttu saavad naised ebaõiglaselt sama töö eest vähem palka, mis tähendab, et ressursse, mida naised saavad kasutada, on vähem. Ja see toob kaasa naiste (aga ka laste) suurema vaesusriski, suurema võimaluse kogeda lähisuhte vägivalda ja suurema tõenäosuse vaesuseks pensionipõlves.

Seega soolise palgalõhe põhjuste likvideerimisega tegelemise tulemusena võidaks kogu ühiskond: naiste potentsiaal saab paremini realiseeritud, mitmed sotsiaalsed probleemid ennetatud aga eelkõige näitaks see, et me oleme valmis väärtuste eest ka päriselt seisma.

PS. Kindlasti on naisi, keda see teema ei kõneta. See ei muuda fakti, et Eesti on suurima soolise palgalõhega riik Euroopa Liidus. See ei muuda fakti, et riik pole siiani suutnud tagada oma seaduse täitmist.

It's not always about you.