Postimehe uuriva toimetuse ajakirjanik Risto Berendson.

FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti Vabariigi tähtsuselt teine ametimees, riigikogu esimees Eiki Nestor üllatas sel nädalal avalikku inforuumi kaunis negatiivselt. Nestor leiab, et viimased viis aastat riigikogu kantselei juhina töötanud ja taas ametisse kandideerivale Maria Alajõele ei tohiks pahaks panna tema eelmises ametis Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse juhina Toomas Hendrik Ilvese huvides tehtud juhtimisvigu.

Ma loodan südamest, et Nestori selline seisukoht libises üle tema huulte järelemõtlematusest. Kui see nii ei ole, on asjad halvasti. Sest Alajõega said asjad sel nädalal lõplikult selgeks: tema endine tööandja ütles ametlikult välja, et president Ilvese ja Ärma taluga seotud otsused, mille Alajõe tegi, olid valed ja need tuleb tagantjärele hüvitada maksumaksja taskust.

See ei olnud mingi näpuviga. See on kristallselge juhtum, kuidas kõrge riigiametnik üritas kõiki võimalusi kasutades riigi rahakoti arvelt teenida kõrgeima riigitegelase materiaalseid huvisid. Alajõe tegevus tõi Eesti Vabariigi presidendi institutsiooni mainele korvamatu kahju aastateks.

Nüüd on aga Alajõe üks peasoosik konkursil riigikogu kantselei juhi kohale. See, et Nestor Alajõe kandideerimist toetab, on justkui avalikkuse ja poliitikute arusaamade laupkokkupõrge küsimuses, mis on ikkagi õiglus ja eetika. Jah, juriidiliselt on Alajõe kandideerimisega kõik korrektne. Probleem on muus: kas ametnik Alajõe personaalküsimus kaalub tõesti üles avalikkuse usu Eesti riigi toimemehhanismide aususesse?

Kas Toompeal otsustajad ei adu, et ehk ei ole Alajõe jätkamine nii olulisel ametkohal päriselt sobiv? Et kui nii juhtub, siis viib see rahva jälle sammukese kaugemale arusaamast, et riigis langetatakse tõesti õiglasi otsuseid. Alajõe õigustamist olukorras, kus ta EASi juhina mitte lihtsalt ei eksinud, vaid viis teadlikult ellu ausale ametnikule absoluutselt sobimatud otsused, võib võrrelda püssirohutünni otsas, sigarett suus, laiamisena.

Miks pealtnäha ilmselge juhtum Toompea lossiaknaist vaadatuna hoopis teistmoodi paistab? Mis on Alajõe fenomen peale selle, et ta on Eesti riiki pikalt teeninud? Isegi kui ta on seda hästi teinud, siis miks talle riigi palgalehel mõnda muud ametikohta ei leita – mõnes vähem uhkes kohas ja vahest ka mitte ministri töötasu ületava palgaga? Variante on mitu, kuid võimatu peaks olema, et otsustajad Alajõe eksimustest EASis mööda vaatavad.

Ja see ei ole kättemaks «tintla» eest, nagu on oletanud selle väljendi autor, president Toomas Hendrik Ilves. Kunagise Raadio Vaba Euroopa töötajana valdab Ilves minust kindlasti mitu korda paremini propagandanippe, kuid mina muretsen Eesti elanikuna, milleni seesugused otsustusprotsessid lõpuks viia võivad. Ma ei taha populistide võimuletulekut, mis otsustajate ignorantsuse tõttu juhtuda võib.