Ukraina armee tankid Avdiievkas.

FOTO: Jevgeni Maloletka/AP/Scanpix

Konflikt Ida-Ukrainas pole eelmisel aastal maailma suures meedias enam palju tähelepanu pälvinud, ehkki sõda on rohkem või vähem intensiivselt jätkunud ka pärast teise Minski kokkuleppe allkirjastamist veebruaris 2015. See pidanuks tooma Donbassi relvarahu, ent hukkunud on tuhandeid. Viimastel päevadel on ägenenud võitlus Avdijivka linna juures ning tekkinud uus humanitaarkatastroof: 20-kraadises pakases on linnas, mida enne sõda võis elanike arvult võrrelda Pärnu või Kohtla-Järvega, sooja, vee ja elektrita jäänud rohkem kui 17 000 inimest, kellest umbes 2000 on lapsed. Praegu on peamine neid inimesi aidata.

Ameerika Ühendriikide missioon OSCE juures on Avdijivkas toimuva eest vastutavaks nimetanud Venemaad, mis on senise Ukraina sõja käigus märgilise tähendusega. Seni on lääne liidrid paljuski üritanud mööda vaadata ebameeldivast faktist, et Venemaa rahalise ja sõjalise toetuseta lakkaksid «separatistide vabariigid» mõne nädala jooksul eksisteerimast. Nii on kahe aasta jooksul Ukrainas kujunenud kummaline olukord, kus Venemaa on korraga agressor ning lepitaja.

Ukrainas toimuvat pole võimalik teisiti tõlgendada kui Venemaa agressiooni, sest ilma Venemaata poleks Ida-Ukrainas Grade ega tanke, millest Vene riigimeedias rahumeelseteks tituleeritud separatistid Ukraina sõjaväelaste ja asulate pihta tulistavad. Vastupidi Vene presidendi Vladimir Putini väidetule on igale terve mõistusega inimesele selge, et neid kaupu poest ega turult ei soetata.

Donbassi küsimuse saab lahendada vaid Venemaa ja Ukraina kokkulepe, kuid peamine takistus on see, et õigupoolest ei soovi kumbki endale seda piirkonda ega selle kolossaalseid probleeme. Ukrainal poleks ei vahendeid ega tahtmist selle nüüdseks närbunud nõukogude rasketööstuskeskuse ja suures osas lumpenistuva elanikkonna integreerimiseks ja Kiiev teab suurepäraselt, et Donbass on praegu Venemaale probleem. Muuhulgas on sellega seotud sanktsioonid rahvusvahelisel areenil.

Venemaale omakorda oleks pigem kasulik, kui tema kontrollitud Luganski ja Donetski oblasti osad läheksid ühes oma probleemidega uuesti Ukrainale. See võimaldaks vabaneda ka rahvusvahelistest sanktsioonidest, millest enamik on kehtestatud Venemaa Ida-Ukraina agressiooni, mitte Krimmi annekteerimise eest.

Kuid see protsess on keeruline (Venemaale tähendaks see muuhulgas, et tuleks tegeleda Ukraina vastu sõdinute ja nende pereliikmete, s.o eri hinnangutel kuni 600 000 inimese probleemide ja ümberasumisega Venemaale). Valesti läbiviiduna võib see tähendada lööki Venemaa presidendi macho-mehe kuvandile ning sellest pole vaatamata vastupidisele retoorikale tegelikult huvitatud ka Kiiev. Nii ei soovi Minski leppeid eriti täita ei Ukraina ega Venemaa.