1942. aasta karikatuur sirbist ja vasarast ning Natsi-Saksamaa juhist Adolf Hitlerist. Pilt on illustratiivne

FOTO: SCANPIX

Postimehes 28. jaanuaril ilmunud endise näitleja ja praeguse juhtimiskonsultandi Ülo Vihma vihane rünnak otsuse vastu kolida Nõmme linnaosavalitsus endise Valdeku tänava kooli renoveeritavasse hoonesse tekitab nõutust. Tendentslik siltide kleepimine on mind alati pannud õlgu kehitama, ent antud juhul on asi tõsisem, kirjutab Nõmme linnaosavanem Tiia-Liis Jürgenson (KE). 

Foobiatest kantud avaldus paneb mõtlema, kuivõrd minevikuvarjud mürgitavad meie elu ja mida teha, et alusetud süüdistused ja kahtlustused ei muutuks relvaks meie riigi vaenlaste käes.

Pole kahtlustki, et Vihma ärritatud üleskutse hävitada stalinistlike hoonete dekoori äratab tähelepanu ja seda kasutavad ära need välismaised infokanalid, millele Eesti iseolemine ei meeldi. Kahju, et selline seesmist nõutust ja peataolekut väljendav ning riigi tõsiseltvõetavust kahjustav lugu avaldati vahetult Tartu rahu aastapäeva eel. 

«Äravaevatus, kurtmine ja süngus on postsovetliku kultuuri eripära,» tõdeb Vihma 2014. aastal etenduse «Mikiveri tagi» lavaletoomise puhul antud usutluses. Tänaseks on seesama äravaevatus teinud etenduses näitlejana üles astunud Vihmaga oma töö ja ta on otsustanud asuda donquijotelikule rünnakule arhitektuurimälestistena väärtustatud hoonete, eriti aga ajalootruu ornamentika vastu.  

Tema arvates on sobimatu, et Valdeku tänava endise koolihoone renoveerimisel säilitati maja välisilme sellisena, nagu see valmis 1950. aastal. 2008. aastal koostatud Nõmme arhitektuur-ajaloolise inventeerimise käigus tunnistati hoone väärtuslikuks kui terviklikult säilinud pärastsõjaaegse arhitektuuri stiilinäide. Koos projekti järgi paigaldatud dekooriga. 

Ausalt öeldes pole ei endine linnaosa vanem Tiit Terik ega mina, uue vanemana, osanud selle peale tullagi, et maja muinsuskaitsetingimustele vastav remont võiks kellelgi harja punaseks ajada. Eesti taasiseseisvumisest on möödas piisavalt aega, et vanadest hirmudest loobuda ja iga sirbi, vasara või tähekese puhul mitte šokki langeda. Ärgem unustagem totalitarismi kuritegusid, valesid, rahvuslikku diskrimineerimist, ent ärgem laskem ka vihkamisel kainet mõistust tumestada! Viitkümmet aastat okupatsiooni ei saa tolleaegset arhitektuuri rünnates ja hävitades olematuks teha.

Meil tuleks keskenduda oma riigi edasiviimisele ja rahvusliku ühtsuse saavutamisele, sest miljoniline rahvas ei tohi endale lubada kunstlikult tekitatud vimma. Meid on liiga vähe, et tähenduse kaotanud sümbolite pärast tülitseda. On vaja edasi minna, uhkete, tegusate, lootusrikastena. Kuni kanname endas vaevatuste pitserit, kurdame pisiasjade üle ja heidame kaaslastele süngeid vihkamist täis pilke, pole meil lootust elujärje paranemisele ega kultuuri järjepidevusele. Me peame end ka sisemiselt sirgu ajama ning suhtuma minevikku nii, nagu soovitab kaheksakümnendate lõpust pärit J.M.K.E punklaul: «Sirp ja vasar enam kedagi ei löö, tähendavad meile nüüd nad rõõmsat tööd.»  

Kas tõesti võib kedagi solvata rahvusooper Estonia laemaal? Kas Stalini ajastu tööd tuleks kunstimuuseumi kogudest eemaldada? Kas Vene kultuurikeskuse hoone tuleks ajastu sümboolikast puhtaks rookida?  Loodan, et enamik meist ei vaevu neid küsimusi isegi vaagima, kuna on tähtsamat, millega tegeleda.  

Kahju, kui Vihma ei mõista, et vaenamise ja rahva kunstliku lõhestamise aeg sai koos eelmise valitsuse kukkumisega läbi ning et Nõmme linnaosavalitsuse kolimine uutesse avaratesse ja paremaid töötingimusi pakkuvatesse ruumidesse pole mõeldud kellegi solvamisena.