Heili Sepp

FOTO: Teet Malsroos / Õhtuleht

Kujutage ette traagilist sündmust ühel juulipäeval. Autojuht rammib jalakäijaid, tappes neist kolm ja vigastades kaheksat. Seejärel viskub ta sillalt alla. Ta vahistatakse, järgneb kriminaalmenetlus. Ajakirjanikud, kas see on midagi, millest te sooviksite kirjutada ja millest lugejad sooviksid lugeda? Või peaks hoopis küsima: kas lugejatel on õigus lugeda, mis sellise surmasõiduni viis ja mis saab kahtlusalusest edasi? Ning ajakirjanikud, kas tunnete, et teil on kohustus sellest kirjutada?

Võtan riski ja oletan, et jah-vastused jäävad peale. Arvan seda eeskätt põhjusel, et kriminaalmenetluse andmete kajastamisel paistab meedia sagedasti just nende «jaade» nägu. See ei ole etteheide. Küsimused on õiged, nii nagu võivad õiged olla ka jaatavad vastused. Oluline on aga mitte unustada, et need ei ole ainsad küsimused, mida tuleb esitada, et hinnata käimasoleva kriminaalmenetluse andmete avaldamise õigustatust ajakirjanduses. Neist teistest, vahel ajakirjandusvabaduse varju jäävatest olulistest küsimustest kavatsengi rääkida, keskendudes meedia tegevusele.

Kõigepealt: väljendusvabadus, ajakirjandusvabadus sealhulgas, on omaette väärtus. Seda kaitsevad nii Eesti põhiseaduse paragrahv 45 kui ka Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artikkel 10. Väljendusvabadus on osa demokraatia põhimõttest. Ilma selleta oleks meil raske astuda vastu võimu omavolile või kuritarvitustele ning teha põhistatud valikuid.

Pressivabadus omakorda annab igaühele lisaks võimaluse osaleda poliitilises debatis, mis on demokraatliku ühiskonna sügav olemus. Ajakirjandus on kohustatud andma edasi teavet ja mõtteid nii poliitilistel teemadel kui ka teistes avalikkusele huvi pakkuvates küsimustes. Kõiges selles ei ole kahtlust.

Enamgi veel, ka kohtumenetlus, olgu toimuv või eelolev, ei ole nii püha, et peaks panema väljendusvabaduse kummardajad automaatselt oma graali otsingut katkestama. Nende kahe eesmärgi vahel ei ole otsest konflikti. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt toonitanud, et kuigi kohus täidab keskset osa seadustest kinnipidamisel ja õigluse tagamisel demokraatlikus ühiskonnas ja vajab selleks avalikkuse usaldust, ei toimi ta vaakumis ega väljaspool avalikkuse õigustatud huvi, hinnanguid ja kriitikat.

EIK on sõnastanud selle lausa nii: «Oleks eriti mõeldamatu, et kohtuistungite üle ei toimu üldse mingit eelnevat või paralleelset diskussiooni, olgu siis erialaväljaannetes, üldises pressis või rahva seas. Meedia ülesanne ei ole üksnes jagada sellist informatsiooni ja mõtteid, vaid ka avalikkusel on õigus neid saada.»

Suurepärane? Jah. Aga…

Sest just «agaga» jätkab ka EIK lahendis Bédat vs Šveits (29.03.16), mida just tsiteerisin. «Samas tuleb võtta arvesse igaühe õigust õiglasele kohtupidamisele, nii nagu seda kaitseb konventsiooni artikli 6 lõige 1, mis kriminaalasjades hõlmab õigust erapooletule kohtule ja süütuse presumptsioonile.»

Sõna- ja väljendusvabadus ei ole piiramatu. Nii põhiseaduse paragrahv 45 kui ka EIÕKi artikkel 10 näeb ette, et väljendus- ja sõnavabadust ning seega ka pressivabadust võib piirata, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik näiteks riigi julgeoleku huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks. Mõistagi tohib piirata vaid mõõdukalt, et ei lahjendataks meediavabadust (chilling effect).

Kõige sagedamini on EIK kriminaalmenetluse andmete avalikustamisel olnud küsimuse ees, kuidas tasakaalustada sõnavabadust ja eraelu puutumatust. Enamasti on EIK neil kordadel pidanud otsustama, kas ajakirjaniku või väljaande karistamine kriminaalmenetlusest pärineva materjali kajastamise eest on kooskõlas artiklis 10 sätestatud sõna- ja pressivabadusega. Mõnikord on ajakirjanik süüdi mõistetud laimu levitamises, mõnikord andmete avaldamise keelu rikkumises. Vahel on EIK otsustanud, et ajakirjaniku väljendusvabadust on õigustamatult riivatud, vahel, et mitte.

Eestis võib tõmmata paralleeli näiteks karistusseadustiku paragrahviga 1571, mis näeb esimeses lõikes ette väärteovastutuse delikaatsete isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest ja teises lõikes kriminaalvastutuse sama teo eest, kui sellega tekitati teisele isikule kahju.

Delikaatsed isikuandmed on seaduse kohaselt näiteks tervist puudutav, aga ka andmed süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta enne avalikku kohtuistungit või menetluse lõpetamist. Ajakirjanikud juhataksid mu kindlasti isegi une pealt edasi isikuandmete kaitse seaduse paragrahvi 11 lõike 2 juurde, mille kohaselt võib isikuandmeid asjaosalise nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil avalikustada, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi. Ja avalik uudishimu on ju ometi avalik huvi?

Jätan selle küsimuse esialgu retooriliseks ning lisan, et mitte iga avalik huvi ei ole ülekaalukas. Samuti ei saa unustada, et sama säte lubab avalikustamist sel alusel vaid siis, kui see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ega kahjusta isiku õigusi ülemäära. Ajakirjandusvabadus on tähtis, aga see ei ole püham kui põhiseaduse paragrahviga 26 ja EIÕKi artikliga 8 kaitstud õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Miks peaks ajakirjandusväljaanne aga laskma end häirida põhiseaduses või konventsioonis sätestatud riigi kohustustest tagada põhiõigused? EIK on leidnud, et kuigi 8. artikli põhieesmärk on kaitsta üksikisikut avaliku võimu meelevaldse sekkumise eest, ei tähenda see riigile üksnes kohustust hoiduda sellisest sekkumisest, vaid lisaks võib riigil olla positiivne kohustus. Seda kohustust võib riik täita, kehtestades näiteks meetmed, mis tagavad eraelu puutumatuse kaitse eraisikutevahelises suhtluses.

Ent nagu viidatud, ei ole eraelu puutumatus ainus põhiõigus, millega väljendusvabadus vastuollu võib sattuda. Õigus õiglasele kohtupidamisele on sama tähtis. Kohtuasjas Bédat vs Šveits rõhutas EIK taas, et 10. ja 6. artikli lõikes 1 tagatud õigused väärivad põhimõtteliselt samaväärset kaitset, kuid kriminaalmenetluse saladusele võib anda lisakaitse, arvestades süütuse presumptsiooni ja muud kriminaalmenetluses kaalul olevat. Kohus rõhutas, et uurimissaladus on muuhulgas seatud kaitseks tõendite hävitamise ja võltsimise eest.

Eesti õiguses näeb kriminaalmenetluse seadustiku paragrahv 214 ette kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu, mille rikkumise eest ähvardab ajakirjanikku või väljaannet eeluurimiskohtuniku määratav trahv.