:format(webp)/nginx/o/2016/08/08/5703205t1h09c9.jpg)
/nginx/o/2016/08/08/5703207t1ha223.jpg)
Milliseid üllatusi ja skandaale on pakkunud sel kevadel kulmineeruv Prantsuse presidendivalimiste ralli, toob välja arvamusportaali kolumnist Hanna-Kaisa Lepik.
Hanna-Kaisa Lepik: Prantsuse presidendiralli on pakkunud palju üllatusi ja skandaale (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavused Prantsusmaa presidendivalimised tõotavad tulla põnevamad, kui esialgu lootnuks. Nüüdseks on selgunud neli kandidaati, kes astuvad aprilli lõpus võitlustulle, kuid kõik peale Rahvusrinde juhi Marine Le Peni on olnud üsna üllatavad valikud. Kevadiste valimiste favoriidiks on seni peetud konservatiivi François Filloni, kes on nüüd aga suutnud end tõmmata suurde skandaali. Kas see on Le Peni võimalus ning Lääne-Euroopa saab oma esimese paremäärmuslasest riigijuhi? Või võtab üllatusvõidu uustulnuk Emmanuel Macron, kes sõltumatu kandidaadina on võimeline võitma poliitikavaenulike inimeste poolehoiu.
/nginx/o/2017/02/02/6303241t1hc2c7.jpg)
Sotside maine on hävinenud
Enne sotside eelvalimisi oli meedia suhteliselt veendunud, et võidu napsab ekspeaminister Manuel Valls. Siiski valisid sotsalistid kindla häälteenamusega oma kandidaadiks hoopis Benoît Hamoni, kes on end vastandanud praegu ametis oleva presidendi François Hollande'i stiilis mõõdukale sotsiaaldemokraatiale.
Kuigi Hamoni üks põhiülesanne on sotsid enne valimisi taas ühtseks jõuks ühendada, valdab killustunud parteid peamiselt pettumus praeguse presidendi ametiajas. Hollande, kes möödunud aasta lõpus purustas rekordeid oma vaid neljaprotsendise toetusega, on muide esimene president Prantsuse Viiendas Vabariigis, kes ei pea end vääriliseks teiseks ametiajaks.
Hamon esindab Sotsialistliku Partei radikaalsemat poolt – muu hulgas on tema idee sisse seada kodanikupalk ning tõsta taaskasutatava energia osakaalu. Ilmselt ei sümpatiseeri selline lähenemine majanduslikult liberaalsematele sotsidele, kes võivad hoopis endise investeerimispankuri Emmanuel Macroni leeri astuda. Lisaks sellele propageerib Hamon kanepi legaliseerimist ning eutanaasiat, mis võib ära ehmatada mõned vähem uuendusmeelsed sotsialistid.
Kuigi Hamonil tõepoolest oleks potentsiaali olla vasakpoolsete prantslaste liider, on Hollande'i ametiaeg Sotsialistide Partei maine hävitanud ning tänavustel valimistel ei ole sotside kandidaadist erilist konkurenti kolmele ülejäänud pretendendile. Kardetakse, et isegi kommunist Jean-Luc Mélenchon võib saada parema tulemuse kui Hamon.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/02/6303293t1h5af7.jpg)
Mitte kui millegi eest töötasu maksmine riigikassast
Meedias palju tähelepanu püüdev François Filloni võit vabariiklaste eelvalimistel oli tegelikult suur üllatus – oli ta ju algselt kolmas mees võitlustules, kelle šansse peeti võrreldes ekspresidendi Nicolas Sarkozy ja ekspeaministri Alain Juppéga mitu korda väiksemaks. Praeguse vasakpoolse valitsuse saamatus toime tulla nii majanduslike kui ka kaitsealaste probleemidega on sillutanud teed parempoolsete võidule. Fillon, kes selle võidu suunas juba enesekindlalt liikus, on aga langenud süüdistuste alla, et maksis oma naisele Penelopele põhimõtteliselt mitte kui millegi eest ligi miljonieurose töötasu Prantsuse riigikassast. Eks näis, kas Fillon jõuab järgmise kolme kuu jooksul oma mainet parandada ning valimistelt siiski ennustatud võit võtta.
/nginx/o/2017/02/02/6303295t1he1a6.jpg)
Karismaatiline must hobune
Mille poolest paistab silma Macron, kes on tänavustel valimistel tõusmas vägagi suureks ohuks Le Penile ja Fillonile? Macron puhul on tegelikult ju endine Hollande'i valitsuse majandusminister, kes alles augustis oma ameti maha pani. Nüüd iseseisva kandidaadina valimistulle astudes on ta omaks võtnud outsider'i rolli, mida valijad tihtipeale armastavad. Ta on osavalt end kujutanud süsteemivälise kandidaadina, kuid ometi on ta just sellesama poliitilise süsteemi produkt, mille vastu ta oma kampaania rajanud on.
Vaid 39-aastase Macroni miinus võib-olla asjaolu, et võrreldes Filloni ja Le Peniga ei ole ta veel täiesti väljakujunenud poliitik. Ta esitab küll konkreetse majandusliku programmi, kuid kaitse- ning välispoliitika vallas peaks ta oma seisukohti selgemalt väljendama. Kuigi tema selja taga ei ole suurt parteid, on ta rahva seas väga populaarne ning tema karisma meelitab aina rohkemaid valijaid teda toetama.
Kindlasti on Macroni edu taga ka puhas õnn. Oma suhteliselt tsentristliku platvormiga võib ta oma toetust kasvatada Penelopegate'i segatud Filloni arvelt. Kuna sotside kandidaadiks sai Vallsi asemel radikaalsema suunitlusega Hamon, siis peetakse tõenäoliseks, et mõõdukamad vasakpoolsed liituvad pigem Macroni järgijatega.
/nginx/o/2017/02/02/6303319t1hb4a4.jpg)
Kurikuulus ja vihatud
Loomulikult ei saa mainimata jätta kurikuulsat Le Peni, kes on kahtlemata nende valimiste kõige populaarsem kandidaat. Viimaste andmete kohaselt on tal 25 protsenti valijate toetus hoolimata süüdistustest, mille kohaselt maksis ta Euroopa Liidu rahade eest oma parteiliikmetele üle 300 000 euro ulatuses fiktiivset töötasu.
Le Peni kahjuks on aga asjaolu, et teda vihatakse palju rohkem kui armastatakse. Nimelt arvatakse, et kes iganes on see kandidaat, kes Rahvarinde juhi vastu teise vooru pääseb, võidab valimised, sest ülejäänud kandidaatide toetajad moodustavad ühtse leeri naise vastu.