Pole midagi parata, paljud asjad meie elus on ette andnud keskkond, milles oleme kujunenud, ja kuigi see pole deterministlik (alati on võimalikud teatud erandid), on meie kujunemiskeskkond ilmselt (geneetilise pärandi kõrval) üks olulisemaid tegureid, mis teeb meist inimesed, ja just sellised inimesed, nagu oleme. Kui inimesel on vaid negatiivsed kogemused seoses ristiusuga, ta on kasvanud üles keskkonnas, kus usklikkust on peetud hälbeks ja tal puudub ka religioonialane haritus, on mõistetav, et tema hoiak kristlusesse on negatiivne. Kristlus on sel juhul talle nn kultuuriline teine ja nagu teame, suhtutakse viimasesse ikka eelarvamuslikult. «Teist» kirjeldatakse stereotüüpide kaudu, millel sageli pole tegelikkusega midagi pistmist. Ma ei usu, et kohustusliku usundiõpetuse sisseviimine koolidesse, mille raames käsitletaks ka kristlust, oleks lahendus sellele probleemile. Ühes olen aga veendunud: ühiskond on seda tervem, mida rohkem on temas haritust ja vähem eelarvamusi ning irratsionaalseid hirme. Nagu on näidanud oma raamatus «Hirmu põhivormid» Fritz Riemann, pole hirm iseenesest veel midagi negatiivset, kuid see muutub selleks, kui hakkab häirima inimese normaalset elu.
Kristofoobid seda ehk ise ei taju, kuid viis, kuidas nad elavad välja oma hirme, võib olla nende kaaskodanikele sügavalt häiriv. Paraku tuleb kristofoobidel arvestada sellega, et neil tuleb jagada ühist eluruumi ka kristlastega ning seda ka siin, Eestis.