Donald Trump

FOTO: SCANPIX

Raadios ja televisioonis hääldab umbes pool kõnelejaist Ameerika uue presidendi nime võõrapäraselt Tšump. Selles kostab erri ja šaa vahepealne häälik, mis meie häälikusüsteemis puudub ja mille jaoks pole meil ka oma sümbolit. Inimesed arvavad, et nii hääldades näitavad nad oma haritust ja inglise keelega sina peal olemist. Tegelikult paistab sellest välja kultuuritus, ühe häälduspõhimõtte mittetundmine, kirjutab keelehuviline Leo Kaagjärv.

Loodetavasti ei pane tunnustatud keelemees Mati Hint pahaks, et teda alljärgnevalt osundan (see tähendab: tsiteerin). Ta kirjutas 3. veebruaril 1998 Eesti Päevalehes pealkirja all «Njuu Joogist Kälifooniani»:

«Eestis on maad võtnud lame ja maotu keeleline lipitsemine nimede ingliskeelse häälduse ees. Kui seda harrastavad Ameerika Hääle või Vaba Euroopa kiiramerikaniseerunud kaastöötajad, siis sellest saab veel kuidagi aru, aga kui sama leiab raadio- ja televisioonitekstis aset Eestis, siis ei saa seda teisiti nimetada kui inglise keele ees maoli maotamiseks. Või siis poolikuks hariduseks.

Eesti keelel on võõrnimede kirjutamisel ja hääldamisel pikaajalised kultuursed tavad. Peareeglid on lihtsad ja euroopalikud: kirjutame nimed lähtekeele ortograafiat nii täpselt järgides, kui tähestik vähegi võimaldab, ning hääldame nimesid eesti keele intonatsiooni piirides (minu rõhuasetus – LK). Mõlemat reeglit täiendavad head traditsioonid, mida haritud inimesel tuleb lihtsalt tunda.»

Samas küsimuses võeti seisukoht Emakeele Seltsi keeletoimkonna neljal koosolekul aastal 2000. Seda refereeris samal aastal ajakirjas Keel ja Kirjandus (nr 10) Peeter Päll, kelle artikkel on reprodutseeritud ka kogumikus «Kirjakeele teataja II, 1993–2000» lk 122–124. Autor kirjutab (rõhuasetus temalt): «Võõrnimesid tuleb üldreeglina hääldada mõõdukalt originaalilähedaselt, st lähtudes päritolukeele hääldusest, kuid arvestades eesti hääldusalust ja häälikusüsteemi /.../.  Toimkond on seisukohal, et võõrnimede korrektseks hääldamiseks piisab eesti häälikusüsteemi kuuluvatest häälikutest.»

See tähendab, et me ei häälda ingliskeelses nimes t-tähte hõngusega (th) ega r-tähte vaevukuuldavalt, aga ka mitte tugevasti ragistavalt, vaid hääldame uue presidendi nime mõõdukalt nagu omasõna tramp. Osa raadiohääli hääldabki õigesti.   

Kas pidada selle põhimõtte rikkumist lausa keeleveaks, on ehk küsitav, kuid nähtus on igatahes häiriv inimesele, kes püüab arvestada meie kirjakeelt ja ootab sama suhtumist nendelt, kes kõnelevad ametialaselt raadios ja televisioonis.

Eelkirjeldatuga samasugune nähtus – nüüd juba tõepoolest viga – esineb meil muuseas teatavate võõrsõnade häälduses. Võõrsõnad erinevalt tsitaatsõnadest on eesti keele osa, neid kirjutatakse «eesti moodi» häälduspäraselt ja tuleb siis ka täpselt kirjapildi järgi hääldada. Aga kas olete märganud, kui paljud eesti keele kõnelejad hääldavad sõna renessanss asemel renessaans, kus pikk a-häälik kõlab (kergelt) nasaleeritult nagu prantsuse keeles? Ikka see harimatus!