Ene Pajula veste: Mammi meelest oli ERMi hernesupp suurepärane

Eesti Rahva Muuseum Foto: Margus Ansu

Eesti Rahva Muuseumi avamine oli mammi ja väga paljude teiste meelest mullune absoluutne tippsündmus. Kuidas muidu suhtuda saja-aastase unistuse täitumisse? Mammi tundis lausa kergendust – nüüd, kui eesti rahvale on ehitatud nii vägev muuseum, pole enam mingit muret, võime rahus välja surra.

Sellega seotud hurraahüüdeid on olnud tõesti palju, muuhulgas valiti ERMi uue hoone valmimine Tartu aasta teoks ja direktor Tõnis Lukas Postimehe aasta inimeseks. Mammi kirjutab mõlemale otsusele kahe käega alla.

Samas tuli tal kahe kõrva vahelt esile üks ammune raadioreportaaž, mille tegid Lembit Lauri ja Valdo Pant Tallinna loomaaia lõvipuuri juurest. Lembit Lauri rääkis pikalt ja ülistavalt, mis kuninglik loom, kui ilus ja uhke ja võimukas ja kui tähtis. Ja siis ütles Valdo Pant kaks sõna lõpetuseks: «Küll haiseb!»

Mammi palub südamest vabandust, et tal üldse sellised paralleelid tekkisid, ja tema kindlasti nii halvasti ütlema ei kipu. Ta ei ütleks isegi midagi niisugust nagu Ahto Lobjakas ühes maakonnalehe artiklis: mausoleumilaadne uusrahvuslik pseudo-Ateena. Aga jalad vastu maad toetaks mammi nüüd küll ja võtaks vanainimeselikult toriseda, sest tundub, et just vanainimese torin on sellest täiuslikust kiidukoorist puudu.

Mammi ja tema kuuskümmend elevil eakaaslast rentisid suurima võimaliku bussi ja sõitsid Raadile ekskursioonile. Vau! Tohutu hall jättis rabava mulje – sissepääsu juurest vaadates näisid neiud halli teises otsas kassaleti taga pisikesed kui päkapikud. Suur seltskond jagati kolme giidi vahel ära ning ekskursioon läks lahti.

Mammi soovitab soojalt alustada ERMiga tutvumist giidi saatel. Omapead on muuseumist ikka väga keeruline ülevaadet saada, aga 90 minuti jooksul suudab giid, üsna jooksujalu küll, aga ikkagi, korraliku ülevaate anda. Ja giidid on väga head, seda võib mammi oma kogemusest kinnitada.

Aga ekspositsiooniga tutvumine muutus tülikaks kohe, kui meie 20-liikmeline grupp üritas giidi sabas ajaraja algusesse astuda, sest seal oli kaks gruppi ees. Eks giid siis nihverdas meid kõigepealt president Lennart Merile kuulunud satelliittelefoni ette. Telefon oli muidugi vägev, kaheksa kilo raske ja antennide ülesseadmine oli võtnud tunde aega. Lõpuks õnnestus meil endid ka ajarajale sättida, aga kogu aeg pidi olema tähelepanelik, et meie giidi juttu teistest eristada.

Mammi eakaaslastele oli üllatav ja pakkus kahtlemata äratundmisrõõmu kogu see osa väljapanekust, mis kajastas nõukogude aega. No kes meist ei mäletaks, et meie korterid olid äravahetamiseni sarnased – samad sektsioonkapid, samad raamatud, samad serviisid ja samad tugitoolid… Venelased on sellest teadagi filmi teinud ja lõbustavad sellega oma rahvast igal jumala 1. jaanuaril siiamaani.

Palju elevust tekitas eri aegade magamistubade nurgake, sest seal oli rakendatud kõiki moodsaid tehnoloogilisi võimalusi – võis voodile viskuda ja endast pildi maha jätta. Vanainimesed seda eriti tegema ei kippunud, sest neisse on elu jooksul istutatud kindel teadmine, et muuseumieksponaate ei tohi puutuda, rääkimata siis nendel pikutamisest. Aga teismelistel oli lõbu laialt.

Tehnoloogilisi võimalusi oli muidugi ohtralt kasutatud. Puutetundlikke ekraane oli üles pandud nii tihedalt, et rahvas tungles seal vahel nagu Kopli trammis tipptunni ajal. Muuseumirahvas on teinud tänuväärset tööd, pannes välja mitte ainult esemeid koos väikese kirjakesega, nagu traditsiooniliselt kombeks, vaid salvestanud ka selle esemega seotud loo. Aga kuidas sa seda kuulad ja kuidas sa üldse saad millessegi süveneda, kui keegi sul vahetpidamata seljas elab?

Ja kogu aeg on hirm, et lähed kusagile vastu ja lõhud midagi ära. See oli see koht, kus mammi hakkas neid tohutu suuri tühje halle ekspositsiooni alguses ja lõpus kahtluse alla seadma. Tõsi, arhitektuuriteadlane akadeemik Mart Kalm on telesaates «OP» neid avaraid valgusküllaseid halle väga kõrgelt hinnanud, võib-olla ka sellepärast, et ekspositsiooniruum on tehnoloogia tõttu üsna pime, ja küllap ta teab, mida räägib.

Aga samas on mammil kõva kahtlus, et Kalm pole pidanud eksponaatide vahel koha eest võitlema, vaid on saanud seal käia rahulikult siis, kui muuseum oli avalikkusele suletud. Ei pea vist enam lisama, et mammi meelest oleks muidugi olnud parem anda näitusele rohkem ruumi või panna sinna siis vähem eksponaate. Muuseumi avalike suhete osakonnast lohutati mammit, et ega see niimoodi jää, see pöörane tung muuseumi lõpeb ükskord ära. Tore, kas see ongi nende müügistrateegia, lootus, et tung lõpeb ükskord ära?

Kogu aeg on räägitud, et saame tohutu suure muuseumi, aga nüüd tekkis mammil küsimus, et kas Kumu ei ole isegi suurem. Aga ta kontrollis järele, ei ole.

ERM kujutab endast põhimõtteliselt ühte pikka ja suhteliselt kitsast ruumi, mille pikkus on 355 ja laius 71 meetrit, mis kokku teeb ju üle 25 000 ruutmeetri, aga näitusepinda on sellest  6136 ruutmeetrit, kusjuures Kumu näitusepind on 5000 ruutmeetrit. Kui aga arvestada, et Kumus saab kõik eksponaadid, mis pole just ruumiline kunst, seinale riputada või seinale projitseerida, siis juba see jätab publikule rohkem ruumi.

Pisike pettumus sigines vanainimestele sellest, et sokke ja seelikuid, kuubesid ja käpikuid, millest ERM justkui peaks koosnema, nii vähe väljas oli. Tõsi, õllekannude kollektsioon oli seekord uhkesti esindatud ja seda osa ekspositsioonist pidi aeg-ajalt vahetatama, nii et järgmiseks siis võib-olla käpikud. Rohkem oleks tahtnud piiluda hoidlatesse, mida ootuspäraselt ongi rohkem kui näitusepinda – 8139 ruutmeetrit. Natuke saab neid vaadata läbi klaaspõranda, heita pilku vankritele-saanidele-regedele.  

Vahest sügavaimat muljet avaldas mammile sugulasrahvaste ekspositsioon «Uurali kaja». Ta polnud kunagi mõelnud, et oleme ju ainult keelesugulased, mitte geenisugulased. Põnev, kuidas keelesugulased on suutnud pudeneda nii laiale alale, ja kuidas ikkagi on juhtunud, et geneetiliselt nii erinev seltskond räägib samast juurest pärinevat keelt?

Seda Uurali kaja vaadates hakkas mammil tekkima juba kõva kahtlus, et kas venelased ikka on üldse olemas. Kui vaadata siin vadja, vepsa, ersa, mordva, mari, udmurdi ja komidega seotud väljapanekut, siis tekib tunne, et vähemasti põhjavenelastel mingeid omi kombeid polegi, kõik puha soome-ugri värk. Aga vene keel on vist ikka olemas, nii et ju siis venelased ka.

Söögikohta ei maksa alahinnata – sest teater algab, teadagi, puhvetist. Pealegi, kui tegu on nii kuulsate kohvikutega. Isegi kui ERMi avamine kellelgi kuidagi kahe silma vahele jäi, siis restorani avamise probleemidega viidi vist küll kõik inimesed kurssi. Ja muidugi, kui sõidad kaugelt kohale, siis on kõht tühi ka.

Olgu kohe öeldud, et pakutav hernesupp oli suurepärane, paks ja ohtra suitsulihaga, täiesti eesti rahva hernesupi vääriline. Ja ka muu toidu maitse üle polnud põhjust nuriseda. Küll aga muu elukorralduse üle.

Muuseumil ei ole või vähemalt ei olnud kedagi, kellega oleks saanud toitlustamisega asjus otse kokku leppida. Öeldi lihtsalt, et sööklakohti broneerida ei saa, see oleks teiste suhtes ebaõiglane. Kohtadega polnudki probleemi, sest söökla oli nii suur, et meie 60 inimest võttis enda alla vaid ühe nurgakese. Supiraha oli kokku korjatud, selle sai aja kokkuhoiu mõttes korraga ära maksta, aga siis selgus, et supipütt tühi ja leib otsas – ja kas majas üldse nii palju suppi on, et  kõigile jätkuks? No tore!

Õnneks ikka jätkus, sest uut hernesuppi poleks me jõudnud ära oodata. Kui rahvast tuleb korraga nii palju, siis kas poleks söögikohal ikkagi kasulik teada, et nüüd nad tulevad? Ruttu sisse, ruttu välja, tehtud, uued asemele! Mitte ei pea klient ootama, lusikas püsti, kuni perenaine poest leiba juurde toob. Aga noh, küll aeg õpetab neidki. Edu kõigile, kes meie suurepärases muuseumis tegutsevad, ja kohtumiseni!