EKI keelekool: Kihnu keele kiituseks

Kihnu sõnaraamatu esitlus. Foto: Ardi Truija

Vastselt ilmunud «Kihnu sõnaraamat» peaks rõõmustama kõiki eesti kirjasõna hindavaid inimesi nii mitmeski mõttes. Kui pikemat aega on võidud märgata, kuidas oma kodukandi murdekeelt on kirjakeele kõrval tähtsaks peetud eeskätt Lõuna-Eestis, Mulgi- ja Võrumaal, siis pakub Kihnu Hiiu kõrvale hea näite, et on Põhja-Eestiski kirjakeelest tuntavalt erinevaid kohamurdeid, mida endiselt käigus pidada, eks ikka isa heaks ning poja põlveks.

Seda raamatut on kihnlased väga soovinud ja oodanud. Sõnaraamatu koostajatel ei olnud abiks mitte ainult toimetajad, vaid ka Kihnu Kielekoja eakad keeletargad, kellega on läbi arutatud paljud sõnatähendused ja näitelaused.

Et mandriinimeste seas on Kihnu järjest popim reisisiht, tasuks maesõma massakatelgi sõnaraamat praami peale minnes kaenlasse võtta. Siis ei pea nad kangesti imeks panema, kui söögilauas pakutakse kala kõrvale õuni (sest õonad on kartulid), et rannas ei uju luiged, vaid juõsõd, et õhus lendlevad idirasvlasõd ’rasvatihased’, õigõd piästlikud ’suitsupääsukesed’ või kjarrud ’naerukajakad’, et Kihnu naine ajab endale kördi selga või et Kihnu mees tõmbab uusad jalga ning troi selga. See on see meretagune elu ja sealne keel.

Tänu vastsele Kihnu sõnaraamatule on saanud suuremaks ka eesti keel. On ju keel otsekui mahukas kärg, kus kirjakeele ümber on kobardunud allkeeled (murded, ametialade oskuskeeled, koolisläng jm). Mida tüsedam on keelekärg, seda elusam ja tegusam keel on, kodukeelest kuni teaduse ja diplomaatiani välja. Kirjakeel ei ole mitte ainult murrete pinnalt loodud, vaid toitub murretest jätkuvalt hiljemgi ja nii on need talle eluliselt vajalikud.

Ent eesti murded ei ela enam ammu omapäielu ega üksnes sisetunde järgi. Tegutsevad kultuuriinstituudid, ümarlauad ja keelekojad, toimub murrete teadlik velmamine. Kui veel 50 aastat tagasi koguti murdeainest väsimatult EKI murdearhiivi, siis nüüd on vastupidi. Kirjakeelest võetakse uudissõnu ja mugandatakse murdekeelde (nt Kihnu aujõnd ’auhind’, eeru ’euro’, eljuk ’hõljuk’ või pääväprillid ’päikeseprillid’). Murdearhiivist võetakse kunagi keeleteadlaste kogutud materjali, viiakse tagasi Kihnu, Võru- ja Mulgimaale ning kasutatakse sõnastike, vestmike ja lugemike kokkupanul. Rahvasuust talletatud murdeaines on otsekui juuretis, millega kohalikku murdekeele elu uuesti käärima aidata.

Kõige paremini ei hoia keelt alal mitte keelearhiiv, vaid keele kasutamine igas võimalikus kohas igal võimalikul ajal. Kodus ja koolis, raadioeetris ja kirjasõnas on Kihnu keelt juba sedavõrd märgatavalt olemas, et siit on hea oma keeleasja edasi ajada.