Vladimir Sazonov: mis saab Islamiriigist?

Äärmusrühmituse Islamiriik (ISIS) võitleja lipuga. Foto: SCANPIX

Islamiriigi puruks löömine ei tähenda islamismist lähtuva ohu kadumist, kirjutab Lähis-Ida ekspert Vladimir Sazonov.

Viimasel ajal räägitakse palju, et Islamiriigi võhm on otsakorral ja liikumine on hääbumas. Mõnes mõttes on see õige, kuid Islamiriigi häving ei tähendaks veel selliste äärmuslike liikumiste kadumist.

ISIS on pahaloomuline kasvaja, millest välja arenenud metastaasid on levinud Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Lisaks Süüriale ja Iraagile on teateid ISISe tegevusest ka Egiptuses, Liibüas ja mujalgi. Terrorirünnakute alla on sattunud Euroopa ja Türgi linnad. Islamiriigi kadumine Levantis ei tähenda aga uute Islamiriikide või selletaoliste moodustiste tekke võimaluse kadumist. ISISe lõpliku purustamisega võib minna veel kaua aega.

Kuid milline saab olla lääne vastus ISISe-ohule, kui on käimas Brexit ja USAs on vahetunud president? Ennustada on praegu raske. Näiteks võib juhtuda, et Trump võib teha olulisi vigu ning lähtuvalt sellest mõjutada Lähis-Ida ja Euroopa tulevikku (sh ka julgeolekut) mitte just kõige positiivsemal moel. Kuid see võib ka mitte juhtuda.

Samas pole Trump ainuke inimene läänes ja USAs, kes oluliste asjade üle otsustab. Kui siiski oletada, et Trump hakkab parandama suhteid Putini Venemaaga (ilmselt see stsenaarium pole päris välistatud), siis vaevalt et USA ja Venemaa võimalik lähenemine ning ühine koostöö ISISe probleemi lahendamisel oleks konstruktiivne.

Paljuski pole see võimalik just seetõttu, et Kremli lubadusi ja sõnu ei tohi uskuda, Putini režiimi ei tohi usaldada, ja seetõttu ei too koostöö Putiniga midagi head, sest Kremli eesmärkide hulka ei kuulu nn Islamiriigi hävitamine ja Süüria kodusõja lõpetamine. Kremli eesmärgid on üpris destruktiivse iseloomuga nii Lähis-Ida jaoks kui ka lääne julgeolekule ja heaolule.

Mis puudutab nn Islamiriiki, siis selle näol ei võitle lääs pelgalt ühe terroristliku kvaasiriikliku moodustisega, milleks Islamiriik on, vaid islamiäärmusluse fenomeniga terves maailmas. Selle juuri toidavad mitmed asjaolud: ebastabiilne kriisiolukord Lähis-Idas ja Aafrikas, etnilised, sotsiaalsed ja usulised hõõrumised ning pikaajalised konfliktikolded. Nii sise- kui ka välisfaktorite roll on suur. Üks näide välisfaktoritest on Venemaa jõuline sekkumine Süüria asjadesse sõjalise interventsiooni moel, mis ei lahenda olukorda, vaid pigem suurendab kaost ja ebastabiilsust regioonis. Sest see ongi Putini Venemaa eesmärk. Neid põhjusi või faktoreid on aga teisigi.

Ei tohi unustada ka seda, et äärmuslusel on lihtsam leida kandepinda just nendes riikides, kus keskvalitsus on nõrgem või puudub, nagu nt Iraak, Süüria, Liibüa. Kui riik on ebastabiilne, habras, oma sisemiste probleemide või konfliktidega, siis need riigid on eelkõige suuremas ohus.

Seetõttu langesidki Iraak ja Süüria äärmuslaste ohvriks, ning tulevikus, kui saadakse Islamiriigist jagu, jääb äärmuslaste tõusu oht selles piirkonnas endiseks, kuni need piirkonnad pole lõplikult maha rahustatud ning keskvõim on seal kinnitatud. Selline stsenaarium tundub lähiperspektiivis aga vähe tõenäoline ja karta on, et kriis ja kaos Süürias ning Iraagi võivad lähimatel aastatel vaid süveneda.

Kuid miks ISIS saavutas sellise edu? Põhjusi on jällegi mitu ja neid pole võimalik siin loetleda. Julmade, kuid oskuslike manipulaatoritena kasutavad Islamiriigi propagandistid sellist taktikat, et hirmutada, halvata inimeste teadvust. Selline julmus on igati šokeeriv. Propaganda levitamise eesmärgil rajasid ISISe ideoloogid 2014. aastal al-Ḥayāt Media Centeri, mis toodab propagandat eelkõige lääne auditooriumi jaoks.

Kuigi Islamiriik ja selle sõdalased apelleerivad paljuski Muhammadi ning esimeste kaliifide ajastu varakeskaegsetele tavadele ja islami algideele ning ka kunagisele araablaste ja moslemite «kuldajastule» (Araabia kalifaat jne), kasutavad nad samas sõjanduses modernset relvastust ja taktikat, innovaatilisi meetodeid, nt psühholoogilises ja informatsioonisõjas oma vastaste vastu.

Islamiriigi äärmuslased tervitavad tehnoloogilist progressi, nad on meelsasti nõus kasutama sotsiaalmeediat, eesmärgiga levitada oma ideid ja värvata enda sekka sõdalasi – enamasti on need psüühikahäiretega isikud, sageli ebaküpsed noored või siis paadunud psühhopaadid või lihtsalt seiklushimulised avantüristid, kellel pole enam midagi kaotada.

Üpriski võidukalt ja paljudele ootamatult ligi kolm aastat tagasi alanud Islamiriigi võidukäik Lähis-Idas pole praeguseks mitte lihtsalt soikunud, vaid nende olukord on kujunenud raskeks. Erinevate andmete (analüüsid, raportid) järgi on ISIS 2016. aasta jooksul kaotanud ligi 23 protsenti oma territooriumist ja 2015. aastal kaotas kontrolli ligi 14 protsendil territooriumist. Seega kahe aastaga on nn Islamriik kaotanud ligi 40 protsenti oma aladest.

Kui uskuda mitmeid allikaid, pidid ISISe terroristlikud võitlejad kaotuste ja taganemise tagajärjel loovutama ainuüksi 2016. aastal ca 18 000 ruutkilomeetrit alasid Iraagis ja Süürias. Löögi all on nn Islamiriigi üks olulisemaid ja ilmselt ka kõige strateegilisemaid keskusi, Mosuli linn, millest osa on hõivanud nüüd Iraagi riigi armee üksused. Kuigi islamistlikud äärmuslased hoiavad veel oma käes osa Mosuli linnast, on see linn nende käest ära libisemas. Kas see tähendab Islamiriigi lõpu algust, agooniat? Jah ja ei. Mosuli tagasivallutamine läheb väga vaevaliselt, nn Islamiriik kontrollib veel enam kui 60 000 ruutkilomeetrit.

Lisaks Mosulile mängib suurt strateegilist rolli veel Hawija, kus džihadistid valmistavad ette oma võitlejaid ja kus asub nende jaoks väga oluline baas, nende sõlmpunktiks on Raqqa – nn Islamiriigi pealinn, selle süda, nagu kinnitavad raportid ja muud allikad. Seni kuni neid ära ei vallutata, pole põhjust rääkida otsustavast võidust džihadistlike terroristide üle.

Mida aga võiks siis teha? Eelkõige tuleb analüüsida ISISe tekke ja selle leviku edukuse põhjusi ja teha tulevikuks tõsised järeldused. Saadud õppetunnid on läänemaailma jaoks karmid, kuid õpitut tuleks võtta tõsiselt, eelkõige selleks, et tulevikus see enam ei korduks.