Tiina Kaukvere: minu sõber süürlane

Tiina Kaukvere Foto: Helen Marts

Mul on üks hea sõber, kellest ma kirjutada tahan. Sõpru on mul küll õnneks rohkem kui üks, aga loodan, keegi neist ei pahanda, et seekord kirjutan ainult Monzerist, sest tema on süürlane. See näib olevat tema kõige olulisem «isikuomadus».

No kui süürlane, siis süürlane – kõigil on pilt selge, kellega tegu. USA president Donald Trump teab täpselt, mis inimene on minu sõber Monzer, ja sellepärast kehtestaski talle ja kõikidele teistele süürlastele reisikeelu oma riiki. Kuigi olgem ausad, ka enne Trumpi polnud Monzer sinna oodatud.

Ka lennujaamatöötajate peades on asi klaar, kui Monzer oma passi ulatab. Selge, kui süürlane, siis on protseduurid veidi teised... Ja mõned siinsed lugejadki valetaksid endale, kui ütleksid, et «süürlane» ei ütle neile Monzeri kohta juba piisavalt või isegi otsast lõpuni kõik.

Need, kes kujutluspiltide kõrvale on päriselt mõne süürlasega kokku puutunud, teavad, et see «omadus» annab ühe inimese loomusest sama selge soti kui tõdemus, et Tiina on eestlane. Kui palju ma sellega oma mõtetest või olemusest paljastasin? Suurt midagi peale eelarvamuse, sest kui öelda, et Tiina on Soomes töötav eestlane (kalevipoeg) või Sillamäel elav eestlane (venelane), on kujutluspilt minust jälle hoopis teine.

Kui «süürlane» ütleb USA tollitöötajatele kõik, siis «eestlane» ei head ega halba. Absoluutselt mitte midagi. Minu puhul võetakse vaevaks sildist kaugemale vaadata, enne kui sünnib otsus mind riiki lubada, Monzeri puhul mitte. Selles mõttes on mul kurb, sest mina ja Monzer ei erine palju. Me elame Tallinnas, meile meeldib lugeda, stand-up-komöödia üle naerda ning kipume tööl ületunde tegema. Me pole usklikud ega usu ka, et keegi teine peale iseenda suudab meie maailma paremaks muuta.

On ka erinevusi. Monzer ei ole pagulane, ta õpib ülikoolis, aga mul on see juba seljataga. Kui minu vanemad elavad tunnise sõidu kaugusel, siis tema ei näe lähiajal võimalust oma perekonda külastada. Viimati võttis ta teekonna Liibanoni kaudu Süüriasse ette mullu suvel, riskides mitte ainult õpingute ja töökohaga Eestis, vaid eluga. Selleks, et nädala perekonnaga veeta.

Jah, Donald Trump ei kuule kunagi mu sõbrast ning rahvusvahelises ettevõttes töötavat Monzerit ei saa kirjutisele vaatamata ikkagi Ameerikasse välislähetusse saata. Kuigi ta oleks juba ammu pidanud sinna tööasjus minema. Aga vabastav on teadmine, et ma pole ise selles siltide rägastikus minetanud oskust näha luust ja lihast indiviidi, kes sageli on hoopis teistsugune, kui ütleb stereotüüp.

Ei tahaks ka uskuda, et vaba maailma juhtriik on 21. sajandil oma probleemide lahendamisel nii õnnetu, et inimesi tuleb hakata rahvuse põhjal kõlbmatuks tembeldama.