Haigestunud patsient vajab ravi. Tema jaoks ei ole vahet, missugune tervishoiusüsteemi lüli alt veab, kui tulemuseks on haiguse süvenemine liigselt pika ooteaja pärast või tüsistuste tekkimine.
Tervishoiusüsteemi põhiprobleemiks on puudus ajast ja inimestest. Kellelgi ei ole aega veenduda, kas patsient sai aru, miks talle just sellised ravimid, ettekirjutused ja soovitused määrati. Kellelgi pole aega püüda mõista eelmise etapi otsuseid või süveneda patsiendi tervisekäitumise tagamaadesse.
Ajapuudusest on tingitud sageli seegi, et patsiendile tehakse igas järgnevas etapis kordusuuringuid. Kellelgi ei ole aega E-tervisesse süveneda ja varasemate uuringute tulemused läbi töötada, sest patsiendile pühendumiseks ette nähtud minutid on loetud ja järjekord on ukse taga. Seega on aja- ja inimressursi puudus oluline põhjus, miks lõpuks finantsressursse raisatakse.
Riikliku koolitustellimuse suurenemine ja tervishoiuasutuste pingutused on viinud nii õdede kui ka arstide vastuvõtuarvude tõusule. Kvalifitseeritud tööjõudu on meil rohkem kui varem, kuid raha ei ole, et ettevalmistatud inimesed tööle rakendada ning uusi teenuseid pakkuda.
Patsientide tegelikku ravivajadust ja haigekassa rahastamise võimekust on võrreldud, kord saadakse rahastamise puudujäägiks 30, teisel korral 75 miljonit eurot aastas. Hetkel pole isegi täpne summa nii oluline. Oluline on mõista, et tervishoiusüsteemi rahastamismudel on aegunud ja lahendused tuleb leida käesoleval kevadel.
Õigeaegne ravi aitab võimalikult kiiresti inimesed tagasi tööle, aidates säilitada ka pikema eluea. Töövõimelised inimesed aga omakorda toodavad endale ja Eestile heaolu. See kõik on tagajärgedega tegelemine. Mida enam suudame ennetada ja õigeaegselt avastada, seda kiiremini ja tegelikult ka odavamalt on võimalik pakkuda ravivõimalusi.